Tuline Ristija Johannes

Jaanilaupäeval, Ristija Johannese sünnipäeva eelõhtul, süüdatakse paljudes paikades jaanituled. Kristlastele võiks see meenutada, et ka Johannes rääkis tulest. Ta ütles: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.“ (Mt 3:10) Ja teisal tunnistas Johannes Messiast: „Mina ristin teid veega, et te meelt parandaks, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.“ (Mt 3:11–12)
Ristija Johannese enesegi elu, tema kuulutus, oli otsekui lõõmav tuli. See valgustas ja puhastas neid, kes tahtsid kanda meeleparandusele kohaseid vilju, ent kõrvetas valusalt ja peletas eemale need, kes olid enese meelest niigi õiged. Nelivürst Heroodes, kelle kõlvatusi Johannes kritiseeris, jõudis koos oma kaasosalistega koguni otsusele, et Ristija tuleb tappa. Õige suu tuleb sulgeda! Nii saigi Johannesele osaks Jumala prohvetite sage saatus: märtrisurm.
Kuigi Johannese elu jäi üsna lühikeseks, täitis ta siiski oma Jumalalt saadud ülesande. Ta oli tõepoolest hüüdja hääl kõrbes, kes valmistas teed Issandale – Jeesusele, Jumala Pojale. Püha Vaimu ajel kuulutas Ristija: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile.“ (Jh 1:29–31)
Jeesus omakorda ütles Johannese kohta: „Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest“ (Mt 11:11). Jah, kui Vana Testamendi prohvetid kuulutasid sellest, mida nad oma silmaga veel ei näinud, siis Johannes osutas juba lihaks saanud Sõnale: „Vaata, see on …“ Ta võis ise näha ja käega katsuda aastatuhandete ootuse vilja. Ta oli üks neist, kelle kohta käisid Jeesuse sõnad: „Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete, sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud“ (Lk 10:23–24).
Ristija Johannese askeetlik kuju ja tema vahe sõnum on inimeste maailmas alati tekitanud võõristust. Tänapäeval on kontrast nende kahe vahel võib-olla suurem kui iial varem. Või kuidas ühendada moodne, sageli üksnes inimkeskne eluhoiak Johannesega, kes, rääkides Jee­susest, kostis oma jüngritele: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30)?
Üksnes inimlike soovide rahuldamisele orienteeritud ühiskonnal on raske mõista Johannese rõõmu, mis tuli sellest, et sünnib Jumala tahtmine. Isegi Ristija jüngreid häiris, et nende õpetaja tähtsus väheneb, kuna rahvas läheb nüüd hoopis Jeesuse juurde. Johannes aga nägi selles üksnes Jumala tõotuste täitumist. Tema töö oli just sellisena korda läinud! Tema ülesanne oli valmistada tee ning astuda siis kõrvale, et Issand võiks takistamatult tulla.
Evangelist Johannese järgi olid Ristija viimased sõnad: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha“ (Jh 3:36).
Kõikide suurte või ka väikeste kirikupühade keskmes on Jeesus Kristus. Nii ka jaanipäeval, Johannese sünnipäeval. Kogunedes jaanitule ümber tulgu meile meelde Ristija Johannese tuline usk ja tuline kuulutus. Olgu tema isik ka meile kirkaks teeviidaks Poja juurde. Täitku Püha Vaimu tuli kogu meie elu ning kinnitagu meid teel, millel käies pääseme sellest tulest, mis põletab kord kõik viljatud puud ja aganad.
Marek Roots