Tulevikule mõeldes

Tänavapilti jõudnud valimisreklaamid panevad argiaskeldustega hõivatud inimesi muu hulgas ehk rohkem mõtlema ka Eesti ja kogu maailma tulevikule. Üsna mitmed erakonnad väidavad nimelt, et nad paluvad valijatelt mandaati pikaajalise strateegia elluviimiseks. Sellesse tuleks suhtuda skeptiliselt, sest juba nelja aasta pärast võivad võimule tulla hoopis teised poliitilised jõud, kes senisele poliitikale kriipsu peale tõmbavad.
Lisaks sellele ei saa erakonnad tavaliselt oma lubadusi tervikuna ellu viia, vaid peavad tegema järeleandmisi koalitsioonipartneritele. Pealegi on paljude valimisprogrammis kajastuvate probleemide lahendamiseks tegelikult vajalik rahvusvaheline koostöö, mida pole kuigi kerge saavutada. Suutmatus võidelda keskkonnaprobleemidega on selle kohta hea näide. Meenutagem näiteks paari nädala eest avaldatud ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu raportit, mille kohaselt viivitamine CO2 emissiooni vähendamisel võib juba paari aastakümne pärast viia ekstreemsete ilmastikunähtuste olulisele sagenemisele ning suurte maa-alade elamiskõlbmatuks muutumisele. Eelkõige tabaksid need probleemid maailma piirkondi, mis selletagi vaesuse ja poliitilise ebastabiilsuse tõttu kannatavad. Et olukord on juba praegu väljakannatamatu, annab aimu kas või praegune väljarändajate salkade liikumine Kesk-Ameerikast USAsse.
Vahel jätkub poliitikutel siiski otsustavust. Läinud kolmapäeval toetas europarlament ettepanekut keelustada kolme aasta pärast mitmete ühekordselt kasutatavate plasttoodete turustamine Euroopa Liidus. Nüüd oodatakse selles küsimuses liikmesriikide esindajatest koosneva Euroopa Liidu nõukogu seisukohavõttu. Olgu kuidas on, aga reeglina ei saa tulevikuprobleemide lahendamisel ilmselt poliitikutele lootma jääda. Kodanikud peavad initsiatiivi enda kätte võtma ning ka usuorganisatsioonidel on siin oma roll.
Rain Soosaar