Tuhka pähe või Facebooki

Nädal tagasi algas paastuaeg – tuhkapäevaga, mis on saanud oma nime muistsete iisraellaste kombest endale patukahetsuse märgiks tuhka pähe raputada. Ka itkemine, enesele vastu rinda löömine või riiete lõhkikäristamine kuulus avaliku leina ja kahetsuse juurde, sest semiit ei jätnud kunagi oma emotsioone füüsiliselt väljendamata.
Eestlastega on vastupidi – kui meie hulgast peaks keegi endale tuhka pähe raputama, siis on see teiste jaoks kahtlane. Tõelised tunded on need, mis paiknevad «südames» ja mida teistele ei näidata.
Paastueelsel pühapäeval, mis õigeusklike jaoks on andeksandmise pühapäev, postitas üks preester oma Facebooki kodulehele palve: «Andke mulle andeks, hääd inimesed, kõik see, mida ma kellelegi olen halvasti teinud.» Ta sai oma postitusele mitmesuguseid reaktsioone, sealhulgas nendelt, kes otse või kaude vihjasid, et sellisel viisil andestuse palumine polevat päris siiras ja sobilik – see ikka rohkem nagu silmast silma ja südamest südamesse asi.
Tõsi ta on, et omavahelisi klaarimisi ja leppimisi pole mõtet suure ilma ette tuua. Kuid teisalt ei ela me enam külaühiskonnas, kus enne armulauale minekut käidi naabrimehe ukse taga andeks palumas ja leppimas. Tänapäeva inimene puutub nädala jooksul kokku rohkemate liigikaaslastega kui tema esivanem elu jooksul. Kui siia hulka arvata kõik virtuaalsed kontaktid, siis on vahe veelgi suurem. Kes jõuaks neid hingehaavu kokku lugeda, rääkimata sellest, et isiklikult igaühe uksele koputada?
Lev Tolstoi on jutustanud loo kahest naisest, kes läksid staaretsi juurde patu kohta selgust saama. Üks neist oli nooruses teinud suure pahateo, mis piinas teda veel aastaid hiljem. Ta tunnistas pisarsilmil oma süüd ega lootnudki enam andestusele. Teine oli elanud enese meelest õigesti ja väärikalt. Staarets ütles esimesele naisele: «Mine ja otsi nii raske kivi, kui sa kanda jaksad, ja too see mulle.» «Ja sina,» ütles ta teisele, «too hästi palju pisikesi kive.»
Naised läksid staaretsi käsku täitma. Üks tõi suure kivi, teine terve kotitäie väikseid. Vanake vaatas kive ja sõnas: «Viige nüüd kivid tagasi ja pange täpselt samasse kohta, kust te need võtsite.» Patune naine leidis ilma vaevata koha, kust ta suure kivi oli võtnud, ja asetas selle tagasi, aga teine ei suutnud kuidagimoodi meenutada, kust ta ühe või teise kivikese oli korjanud.
«Näete nüüd,» ütles vanake naistele. «Üks teist pani suure ja raske kivi ilma vaevata oma kohale, sest ta mäletas, kust selle oli võtnud. Teine aga ei suutnud meenutada, kust ta kõik need väikesed kivikesed üles korjas. Nii on ka patuga – sina tunnistasid oma pattu, oled aastaid inimeste etteheidete ja oma südametunnistuspiinade all kannatanud ning seeläbi andestust leidnud. Sina seevastu oled teinud väikseid pahategusid ega oska kahetseda, sest sa ei mäleta neid enam.»
Andestuse palumine on meie isekas ühiskonnas nii ebatavaline, et kui sa selle tegemata jätad, osutud ülbikuks, ja kui andeks palud, võid kellelegi näida silmakirjalikuna. Parem siis juba paluda andeks ja teha seda pigem Facebookis kui üldse mitte. Andkem andeks, vennad ja õed!

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist