Tühine küsimus

Abielu või kooselu? Kas meil siis enam tähtsamaid küsimusi ei olegi, kui arutada seda, mida keegi salaja teki all teeb!? Aga kui ma poest tikke ostsin, ei hakanud müüja mulle seletama, et elus on tähtsamaidki asju kui tikud. Piisab, kui küsimus on päevakorral. Minagi ei puudutaks täna seda teemat, kui keegi poleks abieluga seotud küsimusi päevakorda tõstnud. Kes seda siis tegid? Eks ikka need, kes soovivad muuta ühiskonda ja senist arusaama abielust.
Aastal 2010 jäi abielu mõiste perekonnaseaduses muutmata. See sündis tulise debati tagajärjel. Küsimus oli saanud vastuse. Aga küsimus esitati taas. Siiamaani tuuakse ikka ja jälle teki alt teleri ette üha uusi variatsioone samast seebiooperist. Viimati 4. oktoobril, kui telesaates „Suud puhtaks“ näidati, et vaidlus võib käia ka kiriku sees.
Mille üle siis kirikus vaieldakse? Eks ikka selle üle, mida Jumala sõna meile ütleb või siis ei ütle. „Kas Jumal on tõesti öelnud?“ kõlab vana tuttav küsimus. „Võib-olla on siin tegemist hoopis mõne hilisema lisandusega, teadmata päritolu redaktsiooniga? Milline osa Piiblist on Jumala sõna ja millise osa võime kõrvale jätta, kuna Paulus ei olnud ju kursis teaduslike uuringutega?“ Needki on juba habemega küsimused ja võiksid puhata hauas.
Näiteks 1884. aastal esinesid Tartu ülikooli usuteaduskonna professorid Wilhelm Volck ja Ferdinand Mühlau avalike ettekannetega, milles rõhutasid Piibli ajaloolist iseloomu ning vaidlesid Piibli sõna-sõnalt pühaks pidamise vastu.
Ma arvan, et kui televiisor oleks varem valmis tehtud, oleks need mehed kindlasti saatesse kutsutud. Nende vastu oleks istuma pandud Pöide koguduse õpetaja Nikolai von Nolcken, kes koos ülejäänud Saaremaa ning üle Eesti- ja Liivimaa paljude vaimulikega nägid pühakirjas eelkõige Jumala vahetut ilmutust. Tartu aulaloengutele eelnenud ja järgnenud diskussioon kestis ühtekokku 19 aastat (1869–1888). Päris soiku pole see kunagi jäänud ja nagu näha, kestab edasi ka praegu.
Nagu 19. sajandil, nii jääb tänapäevalgi mulje, et teadustöötajate seas annab tooni pigem liberaalne ja kogudusi teenivate vaimulike seas konservatiivne seisukoht. Ma arvan, et niisugust olukorda on kujundanud üldine teaduse tegemise viis.
Selleks, et kirjeldada maailma erinevatele inimestele üheselt mõistetaval moel, on vaja lähtuda ühisest kogemusest. Paljude sajandite jooksul on selleks loodud teaduslik meetod, mis on nüüdseks laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend.
Kõik oleks hästi, kui võiksime ka Piiblit uurida inimkonna ühisest kogemusest lähtuvalt. Paraku ei ole kogemus Jumalast kõigile ühine. Ühine osa kogemusest on n-ö ilmalik. Kuna Jumalat ennast pole võimalik ühisest kogemusest lähtuvalt uurida, ei saa ilmalik teadus kirjeldada Jumala olemasolu ega tema tegusid ajaloos ja tänapäeval. Seda saab teha lähtuvalt ilmutusest ja usust, mis pole aga kõigile ühine.
Piiblit on võimalik uurida nii ilmalike meetoditega kui ka usulisest kogemusest lähtuvalt. Siit jookseb piir liberaalse ja konservatiivse ehk kirikliku teoloogia vahel. Liberaalteoloogia on ilmalik teoloogia, kus vastavalt üldise teaduse arengule muutub ka arusaamine Piiblisse kirjapandu tähendusest. Niisugune areng, mis lähtub ilmaliku ühiskonna muutumisest, toob kaasa kirjakohtade üha paindlikuma ja mõistvama, st ebamäärasema ja leebema tõlgenduse. Seda võib nimetada ajaga kaasas käimiseks.
Kirikliku teoloogia kohaselt puudub Piibli tõlgenduses inimlik areng. Dogmaatika ajalugu pole uute avastuste, vaid eksiõpetuste ja nende tõrjumise lugu. Arengut võib märgata üksnes Jumala ilmutusest lähtuvalt. Näiteks avas Jeesus oma mäejutluses Jumala Seaduse mõtet.
Sellega ta ei kergendanud ega silunud käsku, ta ei öelnud, et Mooses oli ka oma aja laps, vaid Jeesus tõstis lati kõrgemale, st lähemale Jumala tahtele. Enam polnud kahtlust – me kõik peame meelt parandama ning võime Jumala viha eest pääseda üksnes teenimatu halastuse tõttu.
Jeesus ei tõrjunud kedagi. Ei neid, kes ennast paremaks pidasid, ega neid, kes olid oma patuga juba tuntuks saanud. Jeesus manitses mõlemaid. Ta põhjustas suuri muutusi inimeste eludes. Jeesus teeb seda ka täna, kuid teadusele on selle kirjeldamine kättesaamatu, sest Jumala tegude nägemiseks on vaja usku – kogemust, mis ei ole kõigile ühine.
Selleks, et viljeleda ilmalikku teoloogiat, ei pea olema uskmatu. Ka usklik inimene võib teha tõsiseltvõetavat ilmalikku teadust. Liberaalsed ja konservatiivsed vaated võivad koguni kõrvuti eksisteerida, kuid mitte lõputult. Varem või hiljem tuleb erinevate seisukohtade vahel valida, need otsekui pingeritta seada. Ja see võib juhtuda kasvõi kõige väiksema ja tähtsusetuma küsimuse tõttu.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist