Traditsioone järgides

Eesti kuulub maade hulka, kus põlvkondadevaheline kultuuriline järjepidevus on olnud habras. Lisaks viimase aastasaja poliitilistele vapustustele on selle taga küllap ka meie kõrgkultuuri noorus ning kiriku ja teiste minevikupärandit alal hoidvate institutsioonide vähene mõjuvõim ühiskonnas. Seetõttu pole paljudel meie kommetel ja „traditsioonidel“ tegelikult kuigi pikka ajalugu. Heaks näiteks on äsjased koolilõpetamised. Veel paari sugupõlve eest oli noorte täisikka jõudmist tähistavaks sündmuseks pigem leeripüha, sest keskharidus oli kättesaadav vähestele, kirikusse aga kuulusid peaaegu kõik inimesed.
Mõned välised kombed pärinevad minevikust, kuid nende sisu ja tähendus on muutunud. Näiteks on tänapäeval „leerilapsed“ sageli keskealised ning koguduse liikmeks saamine ei ole enam enesestmõistetav, vaid viitab isiklikule huvile usuasjade vastu. Akadeemilistel lõpuaktustel järgitakse aga mõningaid vanaaegseid tavasid, ehkki ülikoolid pole enam elitaarsed õppeasutused ning nende roll ühiskonnas ja pakutava hariduse laad on varasemast erinev.
Ometi on eestlastelgi tavasid, mis meid eelmiste sugupõlvedega seovad. Möödunud nädalal käisid paljud meist ju jaanitulel. Kirikuelust rääkides tasub aga esile tõsta surnuaiapühade traditsiooni, mille juured ulatuvad 1830. aastatesse. Paljudes kogudustes on seda samuti tavaks just jaaniajal pidada.
Kõige olulisemaks kultuurilise järjepidevuse kandjaks on eestlaste jaoks aga mõistagi laulu- ja tantsupeod. Ka eeloleval nädalavahetusel toimuval laste ja noorte laulupeol kõlavad uudisteoste kõrval mitmed laulud, mis juba meie esivanematele südamelähedased olid. Seegi kord võib loota arvukat osavõttu, sest lisaks muusikaelamustele on eestlasi tavapäraselt Tallinna lauluväljakule tõmmanud ka soov rahvuslikust suursündmusest osa saada ja vanade tuttavatega kohtuda.
Rain Soosaar