Tõusta uuele elule

(Lk 13:31–35)

Viies paastuaja pühapäev juhatab meid Kristuse kannatusaega. Jeesus on jõudnud Jeruusalemma lähedale. Tema töö rahva õpetaja ja tervendajana hakkab otsa saama, ainult mõned päevad veel. Kätte on jõudmas aeg viia täide ülempreesterlik teenistus – tuua ohver. Anda ohvriks iseennast, et lepitada inimkond Jumalaga – avada uks Jumala riiki kõigile, kes temasse usuvad, kes talle järgnevad.

Nagu Jeesuse avaliku tegevuse alguses kiusas saatan teda kõrbes, ahvatles missioonist loobuma, nii ei jäta kiusaja teda maha nüüdki. Seekord ilmub see madu välja variseride kujul. „Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!“Põgene, loobu, mine ära, päästa iseennast. Sellesama kiusaja häält kuuleb Jeesus veel ristipuulgi rippudes. Siis, kui ülemad, sõdurid, üks temaga koos risti löödud kurjategijagi Jeesust mõnitavad. „Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!“(Lk 23:37)

Inimlik, enesekeskne soovitus. Kes meist ei teeks nõnda? Eluohtlikus olukorras püüab inimene ikka esmalt päästa iseennast, enne kui teiste päästmisele mõtlema hakkab. Mõni räägib koguni, et armastusega on samuti – kõigepealt armasta iseennast, siis alles saad teisi armastama hakata.

Päästa iseennast! Kas need mõnitajad mõistavad, mida ütlevad? On see siis mingi kuningas, kes päästab iseennast. Sellist valitsejat, kes otsustaval hetkel põgeneb, põlgab iga rahvas. Õige juht ja valitseja ei lase jalga. Õige juhi ülesanne on teenida oma rahvast ja riiki lõpuni – tulgu, mis tuleb –, mitte hoida oma nahka. Sellist juhti rahvas austab.

„Suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles“ (Lk 22:26; 17:33),õpetab Jeesus oma jüngreid veel enne ristitee algust.Tõesti, Jeesuse sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. Seda, mida ta õpetab, ta ka teeb. Jeesus on õige juht, tõeline juht ja teenija – Minister.

Maailm aga on täis pseudojuhte, kes mõtlevad vaid iseendale, kes armastavad vaid iseennast. Üks selline oli ka Heroodes, kelle eest variserid Jeesust hoiatasid. Heroodes Antipas, tolle Heroodese poeg, kes kolmkümmend aastat tagasi Petlemma lapsed hukata lasi. Poeg ei erine isast. Ka Heroodes Antipas on egoistlik türann, kes heitis vangikongi Ristija Johannese ja hiljem tema hukkas, sest Ristija oli julgenud kritiseerida valitseja kõlvatuid suhteid ja elukombeid. Vägivald ja verevalamine vahendina, et kõrvaldada pisemgi oht oma võimule, pole sellelegi mehele võõras. Seega ei ole variseride hoiatus sugugi asjatu ja üleliigne. Isegi mitte tagamõttega ja salakaval – küllap nad usuvad tõemeeli, et Jeesust hoiatades teevad head.

Kuid Jeesust pole määratud hukkama Heroodes, see võõras. Jeesuse üle mõistab kohut tema oma rahvas, kelle hulka kuuluvad ka needsamad variserid. Jumala rahvas mõistab häbistavasse ristisurma oma Kuninga ja Jumala. Eks seepärast Jeesus variseridele vastabki: Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha!

Apostel Paulus kirjutab pühapäeva epistlis: „Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.“ (Ef 2:14–16) Kuidas seda mõista? Jeruusalemma nimi on tõlkes ’rahu linn’ ja Jeruusalemma tempel oli koht, kus juudid uskusid Jumala elavat. Templisse ei tohtinud siseneda ükski pagan, see oli eraldatud vaid Jumala lepingurahvale – iisraelile. Aga rahu linn lööb risti Rahukuninga. Jumala eluase põlgab ära Jumala.

Jeruusalemma templi ajastu saab sellega läbi. Jeesus täidab ja lõpetab ristil oma surmaga vana Seaduse, surnuist üles tõustes alustab uut. Uueks templiks ja rahu linnaks saab tema ihu – Kirik – sakramentaalselt Kristusega ja temasse liidetud kogudus. 

Uue Seaduse järgi pole keegi enam sünni poolest Jumala laps, aga uus tempel on võimalusena avatud kõigile, ühtmoodi nii juutidele kui paganatele. Kõigile, kes on valmis alanduma Kristuse risti ees – valmis surema ristimises koos Kristusega, et tõusta hauast koos temaga. Tõusta uuele elule – usuelule, armuelule. Aamen.

 

 

 

 

Hüllo-Kristjan Simson,

Kärdla koguduse õpetaja