Toomas Nigola: kiriku sõnum peab olema konkreetne

Peatselt kolmekümneseks saav õpetaja Toomas Nigola teenib Põlva kogudust 2007. aasta 12. augustist. Diakoniordinatsiooni sai ta 2003, teenima hakkas siis Kambja kogudust. Õpetajaameti kõrvalt kirjutab ta doktoritööd ning on aktiivselt tegev kohalikus elus mõneski valdkonnas. 
Mäletan Sind Kambjas teenimise ajast, toona peeti toimetuses osadusõhtuid. Pidasid neid ilmselt enda jaoks olulisteks, sest olid alati meie seltsis.
Koguduse vaimulik vajab paratamatult tugigruppi, et sinu tööd toetaks kristlik osadus. Koguduses oled sa karjane, perekonnapea, aga tugigrupis tavaliige. Kirikulehe juurde kogunenud osadusgrupp pakkus just niisugust väljendust.
Kui suur on Sinu tugigrupp Põlvas?
Praegu on tugigrupp mööda Eestit laiali: kuulun Augsburgi Usutunnistuse Seltsi, suhtlen aktiivselt nii mõnegi meie kiriku vaimulikuga, näiteks Kaitseliidu kaplanite seast. Tihedam läbikäimine on veel Tartu metodisti pastori Priit Tammega. Ka mõne Soome ja Läti vaimulikuga suhtlen üle Interneti, pean seda tähtsaks.
Kas Sa oled tüüpiline vaimulik?
See sõltub, missuguse ringkonnaga võrrelda. Lävin mõistagi rohkem nendega, kellega on ühised arusaamad ja huvid, ning ilmselt ei ole ma nende seas «friik», aga kogu EELK suhtes ei oska ma öelda: see on väga kirev seltskond.
Õpetajad peavad olema pädevad mitmel alal ja viimasel ajal on palju juttu olnud ületöötamisest. Kuidas on Sinuga lood? 
Eks mul on ka mõtteid olnud, et Kristus võiks varsti tagasi tulla, siis lõpeks jamad ära. Ikka on raske olnud, aga emotsioonidele ei saa otsuseid rajada. Tuleb hoolikalt kaalutleda, mis kasu oleks loobumisest. Aasta tagasi, pastoraadi ehitamise ajal, saime ehitusfirma käest pügada. Oli päris jõuetu tunne, aga sain sellest üle.
Pole mingit alust arvata, et elu peaks olema mugav või probleemivaba. Seda pole üheski ametis, kus loodetakse midagi sisulist ära teha või kasu tuua. Võib ju oma aja siin maailmas täis tiksuda, siis ehk polegi raske. Inimene võib otsida hõlpelu ja pidevalt meelt lahutada või end uimastada, et vältida tõsiseid mõtteid, aga ma ei arva, et see oleks hea.
Oled Kaitseliidu Põlva malevkonna kaplan.
Minu vormil on kaplani ametitunnus, pean kõnesid ja palvusi, vajadusel õnnistan ja lasen püssi. Oluline on olla meeste keskel ja teha nendega samu asju, saada tuttavaks. Siis julgevad nad oma küsimustega lagedale tulla. Mind on hästi vastu võetud, nagu ka politseis, kontaktid on hästi arenenud, kaasa arvatud juhtidega.
Oled abipolitseinik, nagu kirjutasid populaarses portaalis Facebook.
Eestis töötab ametlikult neli politseikaplanit. Sisuliselt teen ka mina kaplanitööd, sest kõik teavad, et olen vaimulik. Tihti tuleb öise patrulli ajal õhtul kaheksast hommikul kaheksani tee ääres autos passides kõneks vaimulik teema.
Paljud politseinikud on lugenud palju usulist kirjandust. Nad on sageli kokku puutunud elu pahupoolega, see on sundinud vastuseid otsima ja mõtlema. Päris vahvaid vestlusi on olnud.
Minu kohustus on viia lähedastele surmateateid ja olen seda ka teinud. See töö on mulle tuttav ja koos Tõnis Nõmmikuga olen kirjutanud politseikaplani käsiraamatu.
Politseis töötamine on jätk vaimulikutööle, sest loob meeste seas, kes enamasti kirikusse ei satu, tutvusi ning on samas enda jaoks tore vaheldus. Konflikti eri rollide vahel ja soovi päriselt politseikaplaniks hakata ei ole tekkinud.
Saan aru, et eelistad olla koguduse leival ja jagada püha sõna kirikus.
Politseikaplanaadi loomises oli huvitav osaleda, kuid minu kutsumus praegu on teha koguduse vaimuliku tööd. Töö kaplanina on üks aspekt vaimulikuks olemisest ja annab võimaluse puutuda samas kihelkonnas elavate inimestega kokku teiselt pinnalt.
Arvan, et teenin inimesi vaimulikuna nii kaua, kuni EELKs on võimalik seda ametit pidada. See sõltub kiriku arengust üldse. Kui vaadata Põhjamaade poole, siis Rootsi kiriku vaimulikuks ma ei saaks, isegi kui keel oleks suus. Ja tundub, et Soome kirikus läheb samamoodi. Olen seda meelt, et EELK võiks jätkata valitud konservatiivset suunda.
Mis teemal on Sinu doktoritöö?
Uurin Missouri sinodit, kus on omajagu küsitavusi ja probleeme, kuid oleksin pastor pigem seal kui Soome kirikus, kuigi ma ei ole alati nende seisukohtadega nõus. Liberaalne teoloogia ei paku raskuste puhul inimesele lohutust või tuge, usklikku inimest toetab kiriku konkreetne sõnum.
Kuna «missuurikad» sageli ei nõustu tänapäeva teoloogide seisukohtadega, siis kujutletakse vahel, et nad pole kursis uuemate teadussaavutuste ja moodsa piiblikriitikaga. St. Louisi Concordia seminari raamatukogus töötades veendusin vastupidises: nende teadmised on kõrgel tasemel, kuid uus ei tähenda alati seda, et ta on parem kui vana.
Mida annab Sinu doktoritöö kirikule?
Oluline on küsimus, kellega saame olla luterlastena osaduses. Kuulume küll Porvoo osaduskonda, aga on kahtlusi, et Rootsi kiriku otsuse tõttu (lubada laulatada samasooliste abielu ja ordineerida omasooiharaid vaimulikke. – Toim) on osadus lõhki. Soome kirik on sisuliselt lõhenenud ja segadust on ka meie kirikus.
Missouri sinod on kirev ja täis debatte, eri kirikud on liitunud ja taas lahku läinud. Tegu on väärt varamuga, kust kogemusi ammutada. Tahan läbi mõelda, anda kirikule diskussiooni, et defineerida, mis luterlasi ühendab. Küsimus ei ole normaalses kommete paljususes, mis väljendub näiteks alba või talaari kandmises, vaid sisus, mille järgi jumalateenistust peetakse.
Aga kõigepealt tuleb töö valmis kirjutada. Paarist kuuajalisest käigust Ameerikasse mentor prof Robert Kolbi juurde peaks olema piisav, et doktoritöö valmis saada.
Rita Puidet

Toomas Nigola
Sündinud 10.01.1981
Õppinud Tartu ülikoolis ja pastoraalseminaris 1998–2007
Ordineeritud 13.04.2003, preestriordinatsioon 09.03.2007
Teeninud Kambja kogudust 2003–2005, Pärnu Eliisabeti kogudust 2005–2007
Olnud politseikaplanaadi loomise juures
Praegu Kaitseliidu Põlva maleva kaplan, abipolitseinik, Marta raadio kaastööline, Põlva valla lastekaitsekomisjoni esimees, Tartu vanglakomisjoni liige, Eesti Piibliseltsi nõukogu liige, ajakirja Meie Kirik toimetuse kolleegiumi liige
Abielus, kahe lapse isa