Töö, elukutse ja elu kutse

Keskajal ühe suure katedraali ehitusplatsil oli kolmel töölisel sama ülesanne – kive raiuda. Esimese töölise käest küsitakse: «Mida sa teed?» See vastab: «Ma raiun kive.» Teisele esitatakse sama küsimus. Tema vastab: «Ma teenin oma perele leiba.» Kolmanda käest küsitakse samuti. Aga tema vastab: «Mina? Mina ehitan katedraali.» Kõik kolm meest tegid sama tööd, aga nende elukutsed ja elu kutsed olid erinevad.
Sellele loole tasub mõelda töörahvapüha künnisel. Enamik inimesi käib kusagil tööl ning saab millegi eest palka. Paljud meist on omandanud elukutse, kuid mitte alati ei ühti see tööga, mille eest meile makstakse. Mõni filoloog töötab pangas tellerina ja koomik või dirigent võib teenida leiba rahvaasemikuna riigikogus. Veel keerulisem on lugu elukutse ja elu kutse vahelise seosega – kas eriala või amet, mille olen omandanud, on minu elu kutsumus ja missioon, minu võimalus olla Looja kaaslooja ning muuta maailma paremaks?
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on palju tublisid kiviraidureid ja palehigis igapäevase leiva teenijaid, kuid sootuks vähem katedraalide ehitajaid. Töövestluste läbiviijana ja tööandjana, aga ka lihtsalt kodaniku või kliendina olen näinud enda ümber inimesi, kes oskavad väga täpselt kirjeldada oma unistuste palganumbrit või ametiasjade ajamiseks vajalikku nutitelefoni, kuid katedraali oma vaimusilmas ei näe.
Tommy Hellsten on oma raamatus «Kuidas kohtuda inimesega?» tabavalt kirjeldanud kiviraidurite ja leivateenijate mentaliteeti: «Töö muutub raskeks rügamiseks, rõõmutuks rassimiseks. Kui rõõm ära kaob, siis kaob ka loovus. Inimene hakkab kordama ühtesid ja samu väljakujunenud töövõtteid. Midagi uut ei sünni, sest puudub julgus proovida midagi, mida täiuslikult ei valda. Inimene jääb turvaliselt toppama vana juurde ja õpib vältima muutumisega kaasnevaid riske. Vähehaaval hakkab ta märkama, et see ülim turvalisus matab tal hinge, aga ta on liiga saamatu, et teha midagi uuel viisil. Ta otsustab surra uhkesse lämbumissurma.»
Kui töökohas on rohkem sääraseid end halvasti tundvaid inimesi, hakkab kogu organisatsioon tootma häda ja viletsust. Kusjuures end halvasti tundvad virilad ja tülpinud töötajad peavad seda täiesti normaalseks olukorraks. Viga ei ole neis, oh ei! Lihtsalt kliendid on tüütud, palgad nirud ning ülemused norivad. Kui tegemist on eraettevõttega, siis tõenäoliselt kiratseb ja pankrotistub see niisuguse meelelaadi levides peagi, maksumaksja kulul eksisteeriv organisatsioon aga hakkab tootma teisejärgulist pudi-padi, mille vajalikkust ta peab mitmel moel tõestama.
Hellsteni sõnadega: «Seesugused organisatsioonid tõmbavad ligi end halvasti tundvaid inimesi, kellele halb enesetunne näib lausa sobivat. Preemia, mida nad selle eest saavad, on see, et neil pole vaja inimestena kasvada. Pole vaja muutuda ega oma piiridele püüelda, saab jääda endiseks ning pole tarvis oma hirmudele otsa vaadata. Tuleb ainult hoolt kanda, et ka teised muutuma ei hakkaks. Kõik peavad rahule jääma ühe ja sama lakke helpimisega, sest ühe vastuhakk kujutaks ohtu sellele vagusale mädanemisele. Kõik peavad nagu üks mees seisma vastu kasvule ja muutustele.»
Töörahva kevadpüha on aiatöödeks, matkamiseks, grillimiseks või hea raamatu lugemiseks. Kuid järgmisel hommikul lipsu või vaimulikukraed sättides või tunkesid jalga tõmmates võiksime korraks peegli ette astuda ja iseendale otsa vaadata. Ning küsida, miks ma lähen sinna, kuhu lähen. Kas minu igapäevatöös on loomingulist särtsu, rõõmu, inspiratsiooni ja mõnu? Kas näen kerkimas katedraali, mille ehitamisest olen unistanud? Või on tarvis järjekordne päevake õhtusse venitada – palgapäevani, nädalavahetuseni, pensionini? Aeg-ajalt tüdimust ja tülpimust tunda on loomulik, kui see aga muutub püsivaks seisundiks, siis on tarvis kiiresti oma elus mõni põhjalik muudatus ette võtta. Kevad sobib uuteks algusteks suurepäraselt.
Mikk Sarv kirjutab töötegemise mõnust, mille üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Oleme ju kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus – nagu rahvalaulus: vikat niidab, ma vilistan. Mikk Sarv viitab ka sellele, et meie maailmas usutakse ikka veel kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises, mis tegelikult välistab isejuhtumise ja ülisuutlikkuse. Et tal on õigus, adusin alles eelmisel nädalal, kohtudes EASi ametnikuga, kes tuli tegema kaks aastat tagasi lõpuleviidud ja aktsepteeritud aruandlusega projekti järelkontrolli.
Niisiis, rohkem isejuhtumist ja vähem kontrollimist, rohkem mõnu ja vähem rügamist. Kunagi pole hilja avastada Jumala kingitud Elu kutset ja kutsumust.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist