Tõeline valgus on tulemas maailma

Malaki 3:1–4
Veebruari teist päeva on kirikukalendris meeles peetud kui Issanda templissetoomise päeva ja neitsi Maarja puhastamise püha. Vanast Roomast pärinev traditsioon seostab päeva küünlatulega, mis sümboliseerib kristluse valgust. Kirikutes õnnistati sel päeval kogu järgneva aasta kirikuküünlad. Ka meie rahvakalendris on see päev tuntud küünlapäevana, millele järgnes terve küünlakuu.
Küünlaleek annab valgust, küünaldes on midagi südantsoojendavat ja head. Valgust – puhast, selget valgust olid igatsemas ka Malaki kaasaegsed. Rahvas oli naasnud vangipõlvest oma igatsetud maale. Tempelgi oli üles ehitatud, ent kuhu olid jäänud Haggai ja Sakarja suu kaudu tõotatud jõukus ja rahvusvaheline tunnustus? Tegelikkuses koges Iisrael jätkuvalt ühiskondlikku ja poliitilist surutist ning majanduslikku kitsikust.
Mis veelgi halvem – oli ju tõotatud, et Jumal naaseb Jeruusalemma templisse ning täidab selle taas oma kohalolu kirkusega – ja selle teise templi hiilgus pidi saama koguni suuremaks, kui oli olnud Saalomoni templil. Moosese kogudusetelk ja Saalomoni tempel olid täitunud Jumala nähtava auhiilgusega kohe valmimise momendil. Nüüd polnud Issanda kohalolust jälgegi.
Seda Issandat, Tema tajutavat, nähtavat kohalolu otsiti ja igatseti. Juba kostis pilkehääligi: kus on siis see kohutmõistev Jumal?!
Prohvet Malaki suu läbi andis Jumal rahvale teada, et nende ootus pole asjatu. Tõeline valgus oli tulemas maailma ja ingel valmistas talle teed. Üheks selliseks teevalmistajaks oli Malaki ise – tema nimi tähendabki heebrea keeles `minu käskjalga’. Vana Testamendi viimase raamatu autorina andis ta aga teatepulga edasi Ristija Johannesele, Tulija tõelisele käskjalale ja teevalmistajale.
Jumal oli tulemas oma templi ning oma rahva juurde väga konkreetsel, selgelt nähtaval ja tajutaval kujul. Kui Jeesus toodi templisse, täitus see tõepoolest suurima mõeldava auhiilgusega, sest Sõna oli saanud lihaks ja elas inimeste keskel. Ja Johannese evangeelium tunnistab: «Me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» Nägid need, kel olid silmad näha – nägid ja taipasid. Nii kostis vaga Siimeon: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.»
Tõeline valgus oli tulnud maailma. Valgus ja tuli, isegi üks väike küünlaleek mitte ainult ei valgusta, vaid võib ka kõrvetada ja põletada. Tuli valgustab ja puhastab. Seepärast annab Malaki rahvale teada – jah, ta tuleb.
Ent kes suudab tema ilmudes püsima jääda? Kes suudab tema tulemist, tema valgust taluda? See kirgas valgus pimestab. Meie oma pimedus on nii suur, et kuigi me igatseme Issanda lähedalolu, ei suuda me seda iseenesest välja kannatada. Juba Aamos hoiatas oma rahvast: «Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teile Issanda päev? See on pimedus, aga mitte valgus. See on sünge ja sel pole sära.»
Vastuseks inimlikule nurinale kohut mõistva Jumala ükskõiksuse või viivituse üle teatab Malaki: Issand tuleb. Ta ongi juba teel. Kuid kui Ta saabub, siis võime meiegi osutuda neiks, kelle üle korra kohaselt kohut mõista tuleb.
Enne kui kohtumõistmise päev kätte jõuab, teeb Issand väsimata tööd meie sees ja seas. Tulena tahab Ta sind sulatada otsekui hõbedat ja eemaldada kõik räbu, et see, mis jääb, oleks väärtuslik ja ehe. Pesupesija leelisena tahab Ta sind pesta, et eemaldada kõik plekid ja taak. Ja kui omal ajal pesu sel kombel pestud sai, siis pandi see kaldaservale kividele ning nüpeldati seda.
Niisugune tulekuumus ja puhastus on valus ja vajalik. Selline on hind, mida patusel tuleb maksta, kui ta eelistab Issanda puhastavat ja vormivat tegevust Tema tulevase viha tööle. Kinnitagu ja rõõmustagu sind aga neis küpsemise, kasvamise ja puhastumise valudes teadmine, et Issand on tulnud puhastama ennekõike oma templit. Kui Jeesus Jeruusalemma jõudis, suundus Ta pühakotta, ilmus äkitselt oma templi juurde ja tühjendas selle kõigest saastast. Saasta, häbiväärset ja alatut oli küllap mujalgi, kuid Jeesus tuli puhastama just oma koda, et see võiks jätkuvalt olla palvekojaks.
Ristiinimesena oled sinagi Jumala Püha Vaimu templiks. Lase siis Issandal seda templit puhastada ja karastada, et see võiks olla palvekoda, milles ja mille kaudu Issanda nimi austatud saab. Lase Tal ennast tahuda, voolida ja viimistleda nõnda, et sa kord laitmatuna võiksid seista Tema püha palge ees.
Sa küsid ehk: kas ma siis ei hävi Tema kirkuse paistuses ja auhiilguse säras? Ei, sa ei hävi, kui sa oled Jumala enese tiibade all. Jumal päästis sind omaenese põletava pühaduse käest, andes oma Poja Jeesuse Kristuse sinu eest surma. Nõnda võid sa nüüd leida hingamist Tema tiibade varju all. Aamen.
Annika Sipos, Tartu praostkonna vikaarõpetaja