Tõde ei ole maailmast kuhugi kadunud

Mt 16:21–23
Pole juhus, et me paastuaja esimesel pühapäeval loeme paradiisiaia pattulangemisest ja kiusatustest. Usk on selleks, et näha ka müütiliste lugude taga olevat reaalsust ja selle sõnumit tänasele päevale. Sinule ja minule. Olgugi paast seotud loobumisega, on ta teistpidi seotud saamisega. Mida me siis siit saame? Eks ikka vaimutoitu ja kirgastumist. Saavutame inimväärikust toitva võimekuse hoomata ülevat. Kui keskendume heale. Keskendumine heale, ülevale ja olulisele tähendabki ju loobumist halvast, madalast ja ebaolulisest.
Paastust räägitakse tavaliselt kui enesevaatlusest, sisekaemusest. Vaadates enesesse näeme enamasti probleeme. Kasti sees elades pimedust, raamides mõeldes kogeme oma piiratust. Karbist väljaspool mõeldes võime leida lahendusi, leida valgust ja avarust nende teoks tegemiseks. Võtkem siis tänavust paastuaega kui võimalust keskenduda teisele, mitte sedavõrd enesele; võimalustele, mitte takistustele, sest nõnda võime tuua lahenduse oma elule, oma pere ja kogukonna elule.
Paradiisiaia pildil kirjeldatakse kahte puud. Miskipärast mõeldakse enamasti ühest. Ka naine, ürgema Eeva, keskendub ühele puule. Sellele, mille kohta oli öeldud: kui te sellest sööte, peate surema. Kas see oli surmaihalus? Riskivajadus? Piibel ütleb vaid: naine nägi, et puust on hea süüa. Miks ta seda arvas? Piibel ütleb, et keegi soovitas. Halba nõuandjat kirjeldatakse maona. Veel enam, temas nähakse lausa saatanat. Paastuaeg on ka selleks, et luua selgust, et suuta eristada meile pakutavates piltides, informatsioonitulvas ja võimalustes tõde valest, saatanat inglitest, näivust tegelikkusest. Et suuta ise otsustada. Ja teha seda õigesti.
Paradiislikus heaolus ei tehtud õigesti. Keskendumine valele puule viis valele otsusele, vale otsus viis valele teole. Pattulangemine algas valest keskendumisest, valest intentsioonist (suundumusest), enese avamisest mitte heale ja ülevale, vaid hoopis valele, Jumala süüdistamise kuulamisele, enese heaolu või naudingu taotlemisele ning siis keelatu järele haaramiseni. Kihutava kiirrongi alt valeraha otsimiseni. Tagajärg saab olla ainult üks: kokkupõrge totaalse, massiivse paratamatusega. Tõtt-öelda ongi vaid üks paratamatus ja see on sõnades: patu palk on surm. Kõike muud võib muuta, ainult mitte seda. Patt ei ole midagi välist, see pole meid ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest sõltuv. Patt on see, mis on meie sees. Väliseid keskkondi on ikka muudetud. Aga kes muudaks inimest?
Jeesus paastus kõrbes 40 päeva. Seejärel tuli esimene kiusatus teha kivid leibadeks, mis tähendas Jumala andide enda hüvanguks kasutamist. Teine kiusatus tähendas mõttetute riskide võtmist teistele millegi tõestamiseks, kolmas raha nimel elu missioonist loobumist. Kristus võitis kiusatused. Ka Peetrus ahvatleb Jeesust loobuma missioonist. Peetrus ei teadvusta, et see tähendab ka loobumist sellest, kes ta on: Messias.
Peetrus võttis nõuks korrigeerida jumalikku plaani. Kuidas me seda teeme? Taotledes omakasu või otsides tõe kõverdamise võimalusi, ise nähes, mis on õige ja kohus ja hea. Kui sageli me seda teeme? Alati, kui otsustame valida kergema koorma, mugavama olu. Alati, kui tahame nautida vabadust ilma vastutuseta. Alati, kui ütleme, et tõde ei ole.
Tõejärgne maailm on järjekordne vale, millega meid peibutatakse. Sest tõde ei ole kuhugi kadunud. Kõik inimesed ei valeta kunagi kogu aeg. Minu akna taga veab üks isa kelku. Ta hoiab oma last. Kuigi ta pingutab, on ta näol naeratus. Tõde on hoidmises, tõde on naeratuses. Tõe nimel tasub pingutada. Õnn on teadmises, et alati on keegi, kes seda teeb. Heiskab lipu, süütab tule, nimetab valet valeks ja tõde tõeks. Teel Jeruusalemma on õige mitte pehmendada asjaolusid, vaid nad võita, mitte alluda takistustele, vaid need ületada.
Meil on oma kiusatused. Need sõltuvad inimesest ja saatan leiab kergelt üles igaühe kõige nõrgema koha. Me ei ole ühetaolised, igal meist on oma, sageli hoolega varjatud nõrkused. Paastuaeg on ka selleks, et ennast tugevamaks muuta. Ennast ja oma elu paremaks muuta. Eesti elu paremaks muuta. Tervendada ja liita kogukondi. President rääkis kogukonnateenustest. Nende korraldamine on meile jõukohane ka siis, kui me ei ole ülemäära rikkad. See on ristikirikule loomupärane. Alati võime mõne halva või omakasupüüdliku teo jätta tegemata ja teha selle asemel head teistele. See ei pea olema kergem tee. See on õige tee.
Üks varasem Eesti president on öelnud: ärgem süüdistagem riiki selles, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove. Muuta kivid leivaks, missioon rahaks, võimed tsirkuseks. Seda kõike pakub kiusaja, kes hiljem muutub süüdistajaks halva südametunnistuse kohtuprotsessis. Ja siis on vaid vaim see, kes vabastab ja jõustab headeks tegudeks. Headel tegudel on üks imeline omadus: nad annavad jõudu uuteks headeks tegudeks. Proovige järele!

 

 

 

 

Avo Üprus,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja