Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teoloogias peab õppima nägema mitte ühte Piibli lauset, vaid tervikut

/ Autor: / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number:  /

Pärast 12 aastat Kanada Toronto Peetri koguduse teenimist ja Põhja-Ameerika praostkonna praosti ameti pidamist naaseb õp Mart Salumäe suvel tagasi kodumaale. 

Mart Salumäe on tosina aasta jooksul, mil ta Põhja-Ameerika eestlasi teeninud on, näinud pagulaste esimese põlvkonna hääbumist. Sellega koos on tagasi tõmbunud ka eestikeelsete koguduste tegevus. Teine ja kolmas pagulaste põlvkond on väiksemaarvuline ja eesti keeltki osatakse vähem. „See muutus on nagu erosioon jõe kaldal. Ajajõgi voolab ja järjest vaikselt pudeneb. Mõnel hetkel läheb mõni suurem lahmakas ära,“ ütleb veebiusutluses Mart Salumäe vaikse rahuga.

Kui kogudus jõuab olukorda, kus kirikuhoone tuleb maha müüa, siis on see valuline teema ja eos on sellesse sisse kirjutatud erimeelsused. Just nii on see hetkel Torontos juhtunud. Et Eesti Kiriku algne soov oli enne Põhja-Ameerika praostkonna sinodit mõningaid üksikasju täpsustada, mitte mahukat ja tundlike teemadega pikitud lugu kirjutada, siis teen vestluses paaril korral katset oma vestluspartneri mõttelõnga lühemasse formaati suunata. Ent õp Mart Salumäe on oma voolava jõe vankumatus rahus kõigutamatu, ta ei lase sissevoolavatel allikatel, ojakestel end segada ja kõneleb, mis südamel on ja millise mitmepalgelise vaimuliku teenimise kogemusega ta 1. juulil Kanadast kodumaale naaseb.

Põhja-Ameerika praostkonna sinod otsustas hiljuti praostkonna struktuuriüksusena kaotada. Kas põhipõhjus on, et eestikeelne väliseestlaste kogukond väheneb?

Pärast II maailmasõda siia pagulastena jõudnutel oli paljudel sõja tõttu viljakas pereloomise aeg möödas või jäi pere Eestisse. Seetõttu on teine põlvkond arvuliselt oluliselt väiksem kui esimene. On mõned suured pered, kus on palju lapsi, aga enamasti on üks-kaks last. Kolmas põlvkond on arvuliselt veel väiksem. Juba teisest põlvkonnast on üksjagu neid, kes eesti keelega enam hakkama ei saa ja kolmandas põlvkonnas on neid enamik.

Tuleb ka silmas pidada, et Kanadas on 37 miljonit elanikku ja neist heal juhul veerand miljonit on luterlased. Abielludes on liitutud ka teiste kirikutega. Nõnda on eestlaste kogudused Põhja-Ameerikas järjest väiksemaks jäänud. N-ö koguduse mõõtu on veel jäänud Toronto Peetri kogudus, siin on olnud läbi aegade kõige suurem väliseesti kogudus. Praostkonna USA poolel on kogudused algusest alates olnud väiksemad ja juba ammu pole seal ühtegi kogudust, kus jumalateenistusi toimub igal pühapäeval.

Kui palju oli 2022. aastal Toronto koguduses annetajaliikmeid?

Kanada kogudused kuuluvad ühtaegu EELKsse ja kohalikku Kanada Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse (Evangelical Lutheran Church in Canada, ELCIC). Siin käib liikmete arvestamine keeruliselt. Koguduse liikme kohustused on ka siin koguduse majanduslik toetamine ja armulaual käimine. Liikmesannetajaid loetakse perede kaupa ehk leibkondade kaupa. Keskmiselt kuulub leibkonda 1,4 inimest. Kui keegi pole aasta jooksul annetanud, siis pannakse ta meeldetuletusnimekirja, hääleõigus jääb tal alles. Kui ta aasta jooksul pole reageerinud, siis ta läheb nimekirja, milles tal hääleõigust ei ole. Seda arvepidamist pole enamikus ELCIC kogudustes korrektselt tehtud, sest see on ebaproportsionaalselt töömahukas ja kulukas.

Meil tekkis seoses Toronto kirikuhoone müüki panemisega olukord, et pidime hääleõiguslike koguduseliikmete hulga väga täpselt välja selgitama. Kuna kogudus peab järgima korraga nii oma põhikirja kui ilmalikes seadustes sätestatut, siis jäi nii, et need, kes on viimase kuue aasta jooksul kas annetanud või armulaual käinud, tuli lugeda hääleõiguslikeks liikmeteks. Sellele tuginedes on välja arvestatud, et hääleõigus on umbes 540 inimesel. Viimasel täiskogu koosolekul, kus olid hääletusel kirikuhoone müügipakkumised, oli sellise arvestuse järgi ka neid, kes näiteks ei teadnud, et kirikus tuleks müts peast võtta. Sellest 540st väga väike hulk on aktiivsed koguduse liikmeid.

Eesti saatkonna Ottawas kodulehelt võib lugeda, et 2016. aasta rahvaloenduse järgi on Kanadas 24 530 eestlast. Emakeeleks on neist 5445 märkinud eesti keele. Seega eestlasi Kanadas siiski on. Kui nad pole Toronto koguduses aktiivsed, kas siis on teiste kirikute liikmed?

Jah, eestlasi on, aga nende eestlaste side kirikuga on õhukeseks kulunud. Minu teada ei kuulu nad ka teistesse kirikutesse. Kanadas on väga sekulariseerunud ühiskond. Juba 1960ndatel lõpetati koolides usuõpetuse õpetamine. Usu teemasid avalikult esil ei ole.

Kas see on sarnane Eesti olukorraga?

Eesti olukord on kordades parem. Näiteks kui vaadata Eesti ajakirjandust, siis ristiinimesele sobivaid teemasid, mida lugeda, on pidevalt. Väga mõnus on kuulata Vikerraadios sarja „Eesti lugu“, kus ajaloo teemasid käsitletakse ja kõik olulised kirikuloo nüansid on samuti esile toodud. Näiteks reformatsiooni periood on nii hästi läbi räägitud. Anna või leerilastele kuulata.

Kanada ajakirjandus on selline, et kui oled hommikused uudised ära kuulanud või lugenud, siis päeva jooksul uusi uudiseid ei tule. Ka ollakse piirkonnakesksed, tuleb arvestada, et Süda-Torontos on 3 miljonit ja rohkem elanikku ja seetõttu ongi kohalikud teemad esil. Analüütilist ja head uurivat ajakirjandust kohtab siin suhteliselt harva.

Kas vastab tõele, et epideemia tõttu olid Põhja-Ameerikas suuremad piirangud kui mujal?

Toronto oli epideemia tõttu väga suletud. 2020. aasta märtsist kuni suve lõpuni ei saanud me teenistusi pidada. Siis hakkasin veebipalvusi tegema. USAs oli nii, et neil oli peaaegu aasta kogunemise keeld. Meie saime 2020 sügisel täiskogu koosoleku pidada, siis tulid jälle piirangud ja need kestsid ka 2021. Ka siis tohtis kokku tulla kuni 10 inimest. Leerilapsi oli meil siis kuuest perest kokku seitse ja pidasime igale perele oma leeripüha teenistuse.

Toronto kohta on öeldud, et ta oli kõige kauem ja kõige rangemalt piiratud linn. Siin on ka palju elanikke. Teatud asjad olid muidugi põhjendatud, aga et surnuaiad olid lukus, oli kummaline. Ilmselt püüti nii kaitsta olulise infrastruktuuri töötajaid nakatumise eest ja teiseks ka seepärast, et siin kasutatakse surnuaedu tervisejooksu tegemiseks ja nädalavahetuseti on need rahvast täis. Kui 2021 suvel surnuaiad avati, aga spordirajatised jäid suletuks, pandi matuste korral turvaauto sõitma matuserongkäigu ette. Aga mitte selleks, et tervisesportlasi peatada, vaid et matuserongkäik jooksjatel jalus ei oleks.

Päris kummaline olukord. Kunagi oli nii, et tänaval lasti matuserong läbi, inimesed seisatasid, võtsid mütsi peast. Nüüd tuleb surnuaias kirstuga liikudes tervisesportlasi mööda lasta. Ükskord, kui oli suurem jooksunädalavahetus, sundis suurem grupp jooksjaid surnuaial matuserongi ootama. Läksin autost välja ja võtsin mütsi jooksjate ees maha. Aga jah, see oli selline minu demonstratsioon, ega keegi seda tähele ei pannud. (Naerab. – K. L.)

Sinu tööleping lõpeb 30. juunil. Mis saab Toronto koguduse teenimisest?

Läbirääkimised on käinud õp Urmase Nageliga, et ta tuleks aastaks. Hetkel on koguduses segane aeg, sest pole teada, millise juhatuse kogudus endale valib. Praegune juhatus ootab teda, aga ees on veel otsustavad valikud.

2020. aasta septembris andis koguduse täiskogu juhatusele volituse hakata kirikuhoonele ja kinnistule ostjat otsima. 2022. aasta kevadeks selgus, et kiriku kinnistut ei saa müüa enne, kui kinnistul asuv väike kolumbaarium (300 topeltnišiga) on ametlikult suletud ja urnid ümber maetud. See aga läheb maksma arvestuslikult 2,5–3 miljonit dollarit. See kulu tuleb kogudusel kanda, aga sellist raha meil hetkel ei ole. Loomulikult toimub urnide ümbermatmine koostöös omastega. Aga on ka urne, millel pole enam omakseid alles.

Märtsis 2022 oli täiskogu koosolekul hääletus ja saime täpselt 2/3 ehk 66% poolthääli kolumbaariumi sulgemiseks. See otsus apelleeriti. Panime küsimuse uuesti hääletusele ja saime veel rohkem toetust kui esimesel korral. On tekkinud väike, kuid häälekas grupp, kes aktiivselt püüab kiriku müümist takistada. Tegu on valdavalt inimestega, kes pole aastakümneid koguduses aktiivsed olnud. Neid ei huvita koguduse kestmine, vaid üksnes kiriku hoone kui siinsete eestlaste maamärk. Nad olid vastu ka Eesti Maja müügile. See siiski müüdi ja juba ehitatakse selle asemele kaasaegset Eesti Keskust. Aga see grupp on ka selle vastu.

Kiriku müügi vastaste argumendiks on, et siinsete eestlaste väärtused on ohus ja Toronto Peetri koguduses ei osata asju ajada, et soovitakse kõik olemasolev hävitada. Kolumbaariumi sulgemine oli tee lahti tegemine kinnistu müügiks. Saime sulgemise avalduse esitamiseks loa ja avaldus on menetluses. Et seda saaks rahastada, tuli hakata kinnistut müüma. Tänavu 25. märtsil oli taas täiskogu koosolek, kus vaagisime kolme ostupakkumist. Üks pakkumine oli silmnähtavalt paremate tingimustega. Juhatus tegi ettepaneku see valida. Ma ei saa välja öelda ostupakkumise summat, aga kui see tehing oleks toetuse saanud, siis koguduse tegevus oleks majanduslikult tagatud järgmiseks 20–30 aastaks isegi juhul, kui ühtegi annetust selle aja jooksul ei tuleks. 25. märtsil jäi kolm häält puudu müügi otsusest.

Mida soovisid ostjad kinnistuga, kus on kirikuhoone, ette võtta?

Kõrghoone ehitada. Loomulikult on eestlaste ehitatud (arhitekt Mihkel Bach) kirikuhoonel oma väärtus, aga müümise otsus pole tulnud kergekäeliselt. Kiriku ülalpidamiseks peaks püsiannetajate hulk kasvama vähemalt 400 püsiannetaja võrra. Tõsiseid annetajaid on jäänud vaid paarsada, kuid kirikuhoone neelab aastas 110 000 dollarit. 

Viimase 12 aasta jooksul olen siin matnud umbes 650 inimest, ristitud lapsi ja leerinoori kokku on olnud selle ajaga 100. Kui kogudus ei suuda oma kirikuhoonet müüa, oleme lõpp-punktis. Ajaaken on kinni. 2018. aastal kutsus koguduse täiskogu ellu koguduse tulevikukomitee. See jõudis järeldusele, et muud võimalust ei ole: kinnistu tuleb müüki panna. Oleme lootnud, et mõni kogudus ostab selle. Torontos on hetkel palju kirikuid müügis. Teistel kogudustel on samad mured nagu meil. On küll käivitunud projekt, et mitu siinset luterlikku kogudust omavahel liituvad, müüvad oma kinnistud ära ja koondavad tegevuse ühte luterlikku keskusesse. Küsisime, et kas nad oleks huvitatud selleks keskuseks valima meie kirikut. Vastus oli, et meie kinnistu on liiga väike, sellel on surnuaed ja meie kirik ei vasta sellise keskuse vajadustele.

Kinnisvara konsultant on pidanud 2022–2023 läbirääkimisi ja sai suure vaevaga kolm pakkumist. 25. märtsil ei saanud me kahte kolmandikku häälteenamust müügi toetuseks. Raske öelda, mis edasi saab, majandus on keerulises olukorras, investoreid on raske leida. Alustasime, kui Ukrainas sõda ei olnud ja pandeemiast taastumise lootus oli suur. Nüüd on ehitushinnad mitmekordistunud. Kinnistu on suhteliselt hea koha peal, aga ta on väike. See, mis õnnestus ostjatelt küsida, oli tegelikult maksimumi lähedal.

Kui ostupakkumist ei toetatud, siis teatas koguduse praegune juhatus, et astub tagasi ja uus erakorraline täiskogu pidi toimuma 15. aprillil. Koguduse enamus on aga müügi poolt ja 25. märtsi otsus müügipakkumise tagasilükkamise kohta apelleeriti. Kuni seda apellatsiooni pole menetletud, ei saa ühtegi järgmist sammu teha. Seetõttu on 15. aprilli täiskogu koosolek uue juhatuse valimiseks edasi lükatud. Millega see lõpeb, ei tea. Kui peaks tulema uus hääletus, siis on vaja ka uusi ostupakkumisi, sest olemas olnud kaotasid kehtivuse.

Kuhu suunduks kogudus, kui kirikuhoone müüdaks?

Seda plaani veel pole. Kui kinnistu müüdaks, siis saaks kogudus siin veel 2–3 aastat rahulikult koos käia. Kohalike seaduste ja reeglite kohaselt on vaja uut detailplaneeringut jne. Nendeks toiminguteks läheb vähemalt kaks aastat. Küll aga saaks kogudus praktiliselt kohe, kui müügileping on allkirjastatud, hakata oma sisulist tegevust uuele tasemele viima. Saaks korralikult planeerida ja läbi viia väga paljusid tegevusi, mille rahastamiseks siiani pole võimalusi olnud. Tulevase kooskäimise koha leidmiseks on alles siis põhjust hakata ringi vaatama, kui täiskogu on ostupakkumise heaks kiitnud.

Oled 12 aastat Torontos teeninud. Palun võta see eluperiood kokku.

Väga huvitav on olnud. 12 aasta jooksul olen näinud kunagise väliseestluse alustaladest viimaseid ehk esimese pagulaspõlvkonna esindajaid. See aeg on nüüd ümber saanud. On ka toredaid teise ja kolmanda põlve väliseestlasi, kes on eesti keele, meele ning kultuuriruumi säilitanud. Neile pole eestlaseks olemine vaid kohustuslikus korras jõuluajal pikkade hammastega verivorsti ja hapukapsa söömine, vaid nad on Kanadas elavad ja siinses ühiskonnas väga hästi hakkama saavad kodanikud, kuid üdini eestlased.

Äärmiselt kurb on olnud seista nende eestlaste kirstu juures, kelle järeltulijad enam eesti keelt ei oska ning talitusel kõlavad emakeelsed lugemised ja palved on määratud üksnes lahkunu ja lugeja mõista.

Kui suur osa kogudusetööst on eesti keeles?

Ametlik asjaajamine käib inglise keeles. Matused, ristimised ja üksikud laulatused on olnud kakskeelsed või ainult inglise keeles. Leerikool käib juba aastaid sisuliselt ainult inglise keeles. Jumalateenistused on üldiselt eesti keeles. Suurte pühade jumalateenistused on kakskeelsed. Alguses proovisin, et teeme iga kuu ühe ingliskeelse jumalateenistuse, aga see ei töötanud. Aktiivne osa kogudusest ütlebki, et nad käivad eesti koguduses sellepärast, et siin on teenistused eesti keeles.

Mida võtad nendest aastatest Eestisse kaasa?

Väga palju huvitavaid kogemusi ja mõningaid uusi oskusi. Ingliskeelses keskkonnas elamise oskuse näiteks. Olen õppinud ka kahes keeles opereerima kogudusetöös. 

See aeg on olnud ka tolerantsuse kool. Võimalik, et olen praegu ainus EELK vaimulik, kel on teises kirikus ametlikult samasooliste laulatamise õigus. Meie kogudus kuulub samaaegselt EELKsse ja kohalikku kirikusse. Kanadas on nõutud, et igal kogudusel peab olema katusorganisatsioon kohaliku kiriku näol. 2021. aastast on selleks kirikuks Evangeelne Luterlik Kirik Kanadas(ELCIC).

Pole näinud, et selline tolerantsus koguduses mingeid probleeme tekitaks. Enne 2021. aastat kuulus Toronto Peetri kogudus Luterlikku Kirikusse Kanadas (Lutheran Church Canada, LCC), tuntud ka Missouri Sinodi nime all. Sellest ajast on kogemus, kui kitsarinnaline on ultrakonservatiivne lähenemine.

Kas EELK jääb oma valikutelt ja meelsuselt nende kahe kiriku vahele?

Jah. Näiteks LCC tegi väga vastumeelselt erandi, et meil võisid juhatuses olla naised. Rääkimata sellest, et seal naisi ei ordineerita. Pagulaskiriku algaastatel oli Kanada praostkonna loomine keeruline, kuna ühed kogudused olid ühes, teised teises kirikus ja omavahel ei tohtinud nad seetõttu ametlikult läbi käia, rääkimata vastastikusest armulaua jagamisest. Minuga pahandati LCCst, et miks käin Hamiltoni kogudust teenimas ja seal armulauda jagamas, et nad kuuluvad teise sinodisse. LCCst lahkumine tähendas paljude probleemide äralangemist.

Mida veel esile tood?

Olen ka kokku puutunud eutanaasia teemaga. Õige mitmed minu koguduse liikmed on seda kasutanud pärast legaliseerimist. Mul on hingehoidliku töö kogemus inimestega, kelle lähedased on sedamoodi siit ilmast läinud. On kutsutud ka eutanaasia otsuse teinule armulauda jagama. Küll mitte nende lahkumise päeval.

Abistatud enesetapuks seda nimetada tundub karm või mitte?

Võib öelda, sest nii on ta ka seadustes fikseeritud. Kui kirikupalves palume, et hoia meid kurja surma eest, kui süda on alles patust pöördumata, siis need inimesed, kes on seda teinud, on küll surmaks ja igavikku minekuks palju rohkem valmistunud kui need, kes iga hinna eest eluküünlast kinni hoiavad ja kellel on suur surmahirm. Minu kogemus on selline.

Kanadas seadustati eutanaasia 2016. aastal. Kellele võimaldatakse eutanaasiat?

Peab põdema pöördumatut progresseeruvat haigust, mis inimesele valmistab järjest suuremat abitust ja piinu, mille tulemusel tema elukvaliteet muutub näiteks valude tõttu väljakannatamatuks. Võib ka olla näiteks, et inimesel on mõistus täitsa terve, aga tema perspektiiv on see, et ta jääb veel aastateks sisuliselt oma kehasse vangi.

Kas sul ei ole tekkinud eetilisi raskusi eutanaasiaga kokku puutudes? Inimene astub ju Jumala kohale ja teeb otsuseid, mis pole tema pädevuses.

Eetiliseks probleemiks on ka see, kui meditsiin astub Jumala kohale, pannes inimese voolikute ja juhtmete otsa n-ö vegeteerima. See on küll omaette teema ja näiteks Eestis veel reguleerimata. Eutanaasia puhul on oluline kindlus, et seda ei tehta inimese tahte vastaselt.

Ühiskonnas on erinevad hirmud ja eelarvamused. Näiteks räägitakse tihti, et enne peaksid hooldekodud olema tasemel ja palliatiivne ravi perfektseks muutuma … Siin ei ole küsimus üldse selles. Küsimus on, et need, kes on seda teinud – see on minu kogemus –, pole seda teinud üldse mitte kergekäeliselt. Nende elamise jaks on läbi. Üks konkreetne inimene tegi seda, kui oli 40 aastat pidevate valude käes kannatanud.

Kas hingevaev ja masendus või depressioon on ka näidustused eutanaasiale?

Depressioon ei ole surmatõbi. Enesetappu pole alati kristlikus kirikus nii tõrjuvalt ja hukkamõistvalt suhtutud. Igal pool, kus eutanaasiale on jah öeldud, on ka piirid paika pandud. See pole nii, et legaliseerime eutanaasia ja kõik, kes tahavad, tulge aga … Tegu on pika protsessiga, enne kui jõutakse inimese soovi realiseerimiseni. Muuta otsust võib kuni viimase hetkeni. Kohustuslik järelemõtlemise aeg on umbes pool aastat. Ühel korral oli inimene mures, et see on äkki liiga pikk aeg, et ta ei jõua poole aasta pärast seda purki lahti keerata.

Mida see tähendab?

Inimene peab olema suuteline rohupurki lahti keerama ja sealt võetakse aine, mida süstitakse. See lahti keeramine on inimese tahteavalduse füüsiline märk. Kui seda ei suuda, siis ei saa eutanaasiat rakendada. Eutanaasia on teema, mida võiks Eesti ühiskonnas rahulikult ja emotsioonivabalt arutada … Ka teoloogias peab õppima nägema mitte konkreetselt ühte Piibli lauset või kirjakohta, vaid tervikut. Ma olen oma ametis, eriti siin teenides, näinud piisavalt palju muldvanu ja haigustest läbinisti puretud inimesi, kelle ainus igatsus on, et ta hommikul enam ei ärkaks. Mingil hetkel oli koguduses korraga 15 inimest, kel eluaastaid üle saja.

Öeldakse, et elukvaliteedi argument on eutanaasia seadustamise otsuses liiga kõrgel positsioonil ehk kui elu pole enam kvaliteetne, siis võiks olla õigus seda lõpetada.

Mida tähendab elukvaliteet? Mõne jaoks on eluisu otsas juba siis, kui tuba on külm. Teise jaoks on elujaks otsas alles siis, kui pole peaaegu mitte midagi alles jäänud. Rääkisin ühe pere lastega (olid vanuses 70+). Nende isa elas vaid tänu sellele, et talle tehti aastakümneid iga nädal dialüüsi. Korraga ta otsustas, et ei suuda enam. Surigi nii, et keeldus dialüüsist. Olles hooldekodus tekitas see nii juriidilisi kui ka emotsionaalseid, hingehoidlikke probleeme. Need, kes tahavad eutanaasiat, reeglina püsivadki elus selliselt, et neid peab aktiivselt elus hoidma. Kui nad sellest lihtsalt loobuvad, siis jäävad nad enne kustumist liiga kauaks abitusse seisu.

Niimoodi on ju sajandeid surdud.

Kas me tänasel päeval peaksime minema sajanditetagusesse olukorda? Erinevates kultuurides on ju olnud ka seda, et kui keegi oli liiga vana ja väeti, siis läks ta metsa või kõrbesse ja enam tagasi ei tulnud.

Valu ja kannatuse vaimne tähendus ehk hinge puhastav toime – sellele on ka tähelepanu juhitud.

Käisin hiljaaegu vaatamas inimest, kellest on järele jäänud luu ja nahk. Ta elab ainult seetõttu, et talle tehakse pidevalt vajalikke protseduure. Viis aastat on tema 70+ vanuses poeg teda kodus põetanud. Voodis olija on juba selles seisus, et tast ei ole enam tahte väljendajat. Sel ajal, kui ta oleks seda suutnud, ei olnud eutanaasia Kanadas lubatud. Saame tänapäeva võimalustega inimest pikalt hinges hoida, aga me ei saa inimesele elu tagasi anda. See poeg, kes oma ema hooldab, pole viie aasta jooksul saanud kodust välja muidu kui apteeki ja toidupoodi. Kui see haigus algas, siis neil polnud rikkust, et Šveitsi sõita, ja seadus siin jõustus talle liiga hilja.

Olen näinud ka seda, et lähedastel tekib pärast eutanaasia toimumist tagasilöök ehk süütunne. Olen siis küsinud meditsiinilist prognoosi, et millises olukorras oleks ta selle järgi praegu ja millisesse olukorda ta oma seisundis oleks seadnud teid. Kas oleksite selle üle õnnelikud või kas ta ise oleks seda soovinud?

Kas sellega võib kokku võtta su pagasi, mille Kanadast kaasa tood?

Üks asi veel: positiivne multikultuursus. Esimesed aastad siin elasin kortermajas. Seal oli väga erinevate rahvaste ja kultuuride esindajaid. Mulle ei tekitanud mitte mingeid probleeme, et musliminaised tulid vastu oma traditsioonilises riietuses või juudid oimulokkidega. Ise jalutasin samal ajal pastorikraega. Reedeti kostis läbi seina islami palvete laulmist ja laupäeviti sabati palvet. (Naerdes. – K. L.) Püüdsin ka pühapäeviti oma poolel võimalikult kõvasti palvetada ja Bachi orelimuusikat kuulata.

Mustanahalised pered on siin väga kokkuhoidvad. Ühes sellises kasvas kolm poega. Need on pea ainsad viisakad lapsed, keda ma siiani olen Kanadas kohanud. Mul tekkis nendega väga hea suhe. Kui Eestis käisin, siis võtsin neile ekstra komme kaasa. Siin on muidugi nii, et annad isale või emale selle kommikarbi ja ütled, et see on teie viisakatele lastele.

Kätlin Liimets