Temaga pole meil millestki puudust
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Jutlus / Number: 16. mai 2012 Nr 22 /
(Rm 8:26,28)
Üks lugu räägib vagast vaimulikust, keda on kutsutud haiglasse väga raskelt haige inimese juurde. Vaimulik hakkab kohe palatisse sisse astudes lugema pühakirja ja tegema palveid. Äkki teeb haige kummalisi liigutusi. Vaimulik, laskmata ennast segada, palvetab edasi. Haige, kes ei saa rääkida, kuna ta on ühendatud hingamisaparaadiga, haarab öökapilt pliiatsi ja paberi ja kirjutab midagi. Vaimulik võtab selle vastu, paneb Piibli vahele ja jätkab palvetamist. Haige jääb vaikseks. Üks elu ja kannatus siin on lõppenud. Vaimulik võtab Piibli vahelt paberi, kuhu on kirjutatud: Palun tõsta oma jalg hapnikutoru pealt ära!
Me vajame õhku. Kas oleme püüdnud elada ilma hingamata? Kui kaua oleme seda suutnud? Minuti või paar? Nii nagu hingamine on hädavajalik meie ihule, on palved hädavajalikud meie hingele ja ihule, kuid palvete mõju ei piirdu vaid sellega.
Nobeli preemia laureaat, ameeriklane dr A. Carrel rõhutab: «Palve on suurim energia avaldus, mida suudetakse tekitada. See on niisama reaalne, nagu maakera külgetõmbejõud. Arstina olen ma näinud inimesi palve tagajärjel tõusvat tervena oma haigustest ja hingelistest häiretest peale seda, kui kõik muu ravi ei aidanud … Palves otsib inimene võimalust, et täiendada oma piiratud energiat, selleks pöördudes piiramatu ja tühjendamatu energiaallika poole. Kui me palvetame, ühendame me ennast selle ammendamatu jõuallikaga, mis käivitab terve universumi. Me palume, et osa sellest jõust ja väest antakse meile meie vajaduste katteks. Kui me seda palume, saavad meie inimlikud puudujäägid kaetud ja me tõuseme oma põlvedelt tugevamate ja tervematena.»
Kas meie otsime ühendust Jumalaga, tarkuse ja armastuse ammendamatu allikaga, või püüame nii palju ja nii kaua kui võimalik temata hakkama saada? Mõni väidab, et ei oska palvetada. Teine lisab, et ta lihtsalt ei suuda keskenduda ja pea alati, kui alustab palvega, jõuab olukorrani, kus mõtted jooksevad kokku. Paljud meist on väga nõdrad, hädised palvetajad. Hädine ja jõuetu kristlus algab hädistest palvetest ja palvete lakkamisest.
Paulus väidab, et me ei tea, kuidas palvetada, aga Jumala Vaim tuleb meile meie nõtruses appi. Jeesus on öelnud: «Lahus minust ei suuda te midagi teha.» Me vajame Jumala Vaimu – vaimu, mis meid aitaks, juhataks meie nõtrustes, piiratuses, ja just see vaim tuleb meile appi, kui me palvetame, ja just see vaim juhib meid palvele. Mida tahes me ei teeks, kuhu tahes me ka ei läheks, tuleks meil olla pidevas kontaktis Jumalaga. Nii nagu Jeesus. Ta palvetab enne iga tähtsamat otsust ja tegu. Ta ootab seda ka oma järelkäijatelt.
Inimlikult tahaksime ehk enne suurte ülesannete täitma asumist lihtsalt läbi kaaluda oma võimalused ja jõuvarud. Nii on aga selliste inimlike kalkuleerimiste tõttu mõnigi hea kavatsus jäänudki vaid unistuseks, sest inimesed on löönud araks, taibates, et neil pole piisavalt vahendeid ja jõudu oma või ka Jumala heade plaanide teostamiseks. Me peaksime palvetama. Palves võib Kõigeväeline Jumal meile öelda, et me pole üksi, et tema tuleb koos meiega ja temaga pole meil millestki puudust – ei tarkusest, ei jõust ega vahenditest. M. Luther on öelnud, et palve murrab lahti ja paneb meie teenistusse kõik maa ja taeva jõud ja purustab põrgu väravad. Suur viga on see, kui me tahame kõik oma võitlused võidelda ja võita üksinda ja vaid omaenese väega.
Meie pääsemine või hukkaminek sõltub Jumala armust, kuid igaüks meist saab valida, kuidas elada meile antud elu. Kui otsime Jumala tahet ja püüame saada nendeks, kelleks Jumal on meid mõelnud, ja täita meile usaldatud ülesandeid, on tõenäosus tema valgusesse jõuda palju suurem kui selle tahte vastastel. Mitte keegi meist ei pea pead murdma selle üle, kas ta ikka elab õiges ajas ja õiges kohas. Jumal ei eksi. Ta asetab meid õigesse aega ja kohta ja meie osa on tema abil saada nendeks, kelleks on ta meid mõelnud. Me vajame selleks ta abi ja juhatust, ta Vaimu – armastuse, tarkuse ja tõe tundmise vaimu.
Kord palvetasid paljud siin Maarjamaal üheskoos. Kord hüüdsid paljud üht ilusat lauset: «Eestimaa on meie kätel!» Usun, et peaksime seda taas tegema, et meile kingitu kildudeks ei kukuks. Peaksime üheskoos võtma oma maa ja rahva palvekätele. Juulikuu viimasel laupäeval saame koguneda Kristuspäeva ühisele palvele, kuid palvetada on vaja päevast päeva. Rahval, kes ei palveta, pole tulevikku, ja inimesel, kes ei palveta, pole ei tulevikku ega olevikku. Meil tasub vaadata, ega me ole kogemata seismas oma kahe jalaga kindlalt maa peal nii, et seisame ka sellel torul, mille kaudu elu meieni ja meie rahvani võiks voolata. Soovin meile kõigile elusamat elu! Laskem siis Jumala Vaimul end juhtida palvele ja palvetes!
Jaan Tammsalu,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja