Teie olete maailma valgus

Lk 1:57–66
«Mis saab küll sellest lapsest?» küsisid ümberkaudsed inimesed, kes olid kuulnud, kuidas lapse isa oli jäänud tummaks ja sai ootamatult kõnevõime tagasi, kui tuli lapsele nimi anda. Me teame, mis sai sellest lapsest, Ristijast Johannesest. Temast sirgus silmapaistev mees, kes pühendas oma elu Jumala teenimisele. Jumal andis talle ülesande olla Messia tuleku ettevalmistajaks, meeleparanduse ristijaks. Johannest teati ja temast räägiti, tema juurde tulid  rahvahulgad, kes lasksid tal ennast ristida ja küsisid, mida nad peavad tegema.
Uues Testamendis öeldakse, et kristlased peaksid olema teistsugused kui ilmainimesed. See, et ollakse kristlane, peab välja paistma: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5:14–16) «… et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas …» (Fl 2:15).
Me imetleme algkristlaste elu. Nende juures on kristlaseks olemine kuidagi puhtam ja ehedam. See oli kogukond, kes kuulus kokku, jagades rõõme ja muresid, isegi oma maist vara. Nõnda pidi see olema, sest kristlus ei oleks saanud nii kiiresti ja laialdaselt levida, kui selles ei oleks olnud köitvat ja kaasahaaravat. Mis on meil viga, et me oleme kahvatud? Kuhu on kadunud meie sära? Ristija Johannes oli pühendunud Jumalale ja Jumal andis talle töö, mida teha. Meil on selle maailma asjadega palju tegemist ja meil on selle maailma nägu, me ei paista peaaegu üldse silma. Ainus, mida julgeme välja näidata, on suur tolerantsus, sest seda meilt oodatakse. Leplikkus on isegi nii suur, et see, mida peeti varem kristlastele sobimatuks, ei tähenda meile enam midagi.
Kui Ristija Johannes oleks olnud nii-öelda mees maailmast, siis ei oleks keegi tema juurde tulnud, lasknud end ristida ega kuulanud vastuvaidlemata tema vägagi karme sõnu. Meie juurde eriti ei tulda, sest me oleme tavalised nagu maailmainimesed, kirikuõpetajad ka. Meid võib kohata napsuklaasi taga, me lahutame ja elame vabalt koos, meie pereelu on korrast ära, räägime teisi taga, punume intriige, ka kristlaste koosviibimistel aetakse lihtsalt tühja loba, me ei pea vajalikuks osaleda võimalikult sageli jumalateenistustel ega küsi, mida saan mina teha Jumala riigi heaks. Kristlaste ja mittekristlaste seltskonnal polegi suurt vahet.
Veel loeme me pühapäeviti kirikus Piiblit, ütleme, et see on Jumala sõna. Aga see sõna peaks meid puudutama, muutma, kutsuma üles meeleparanduseks. Tänapäeva kristlane peaks samuti tundma sõnu patt, meeleparandus ja ka kurat. Need ei ole sõnad, mille koht on pimedas keskajas. Meie aja Jumal muudkui ainult armastab ega esita meile mingisuguseid nõudmisi. Jumal peabki meile ainult head osutama ja meid mõistma, meile kaasa tundma. Hoidku selle eest, et ta julgeks hukka mõista meie eluviisi! Aga mis on siis viimase saja aastaga nii teistmoodi, et aastatuhandeid kehtinud tõed meie kohta enam ei sobi ja kõik tuleb ümber teha? Inimloomus on ju seesama, mis sest, et tehnikat on juurde tulnud ja elukorralduses on toimunud suuri muudatusi.
Kirikki peab silma paistma, sageli veel paistabki kõrgemale kohale ehitatud kõrge torniga ilus vana hoone, kuhu tullakse Jumalaga kohtuma. Kiriku juurde tulles otsib inimene erilist, eeldab kindlate reeglite olemasolu. Kuidas jumalateenistus, matuse-, leeri- või ristimistalitus välja näeb, kuidas kombeks on, kus keegi seisab, kuidas liigub, mis järjekorras. See on tähtis. Inimene ei taha kuuldagi, et kombeid ei ole, ta tahab, et tehtaks nii, nagu on alati tehtud. Natuke kadestame õigeusklikke ja katoliiklasi, sest neil on kõik paigas, nagu on olnud juba sajandeid. Sellega kaasneb turvalisus, rahu ja väärikus, mida inimesed kiriku juurest otsivadki.
Meilgi on oma kombed ja tõekspidamised. Mina mõtlen ikka tagasi aega, kui minust sai kristlane, oma esimese armastuse aega. Mõtlen selle aja vanade kristlaste peale ja hindan kõrgelt seda, mida nende juures nägin ja kuulsin. Selle võib kokku võtta paari sõnaga: aupaklikkus Jumala vastu. Siis oli puhtam, selgem ja ilusam ja mu endagi usk oli sisukam ja hardam, võisin mööduda sirelipõõsast ja paluda sellele Jumala õnnistust. Ilmutuse raamatus (Ilm 2:5) kutsutakse üles tegema oma esimese armastuse tegusid, mõtlema sellele, kus olen kaugele läinud, ja tulla tagasi vana hea tee peale. Elu on selleks lühike, et killustada ennast liiga paljude asjadega. Tuleb keskenduda olulisele. Usk Jumalasse on kõige tähtsam, armastus ja hoolimise jagamine on ka väga tähtis. Muu on teisejärguline.

 

 

 
 

Kristiina Jõgi,
Vigala koguduse õpetaja