Tehke minu tegude, mitte sõnade järgi

Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab. Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.
(1Kr 4:1–5)

Õpetuslugu räägib, et vastasmajades elasid pühak ja prostituut. Mõlemad surid ühel ja samal päeval. Prostituudi hing sattus taevasse, aga pühaku hing põrgusse. Hingede saatjad olid segaduses ning küsisid üksteiselt: «Mis juhtus? Kas siin on mingi eksitus? Miks me pühaku põrgusse viime?» Targim neist aga seletas: «Ta oli küll pühak, kuid kadestas prostituuti. Prostituudi majast pühaku majja kostnud muusikahelid erutasid pühakut hingepõhjani. Mitte ükski prostituuti külastanud austaja polnud sellest naisest nii võlutud kui pühak. Kogu pühaku tähelepanu oli suunatud sellele langenud naisele. Isegi palvetades kuulas ta samal ajal prostituudi majast kostvaid helisid.
Aga prostituut, roomates kannatuste mülkas, mõtles alati, missugust enneolematut õndsust võib tunda pühak. Iga kord, kui ta nägi pühakut viimas lilli hommikuseks palvuseks, mõtles ta, et tema küll pole väärt viima lilli kirikusse, ta on nii patune, et ei julge isegi kirikusse sisse astuda. Prostituuti lummas kirikuküünalde lõhn ja sära, palvuste ja meditatsiooni hääled. Ta igatses aina pühaku elu. Pühak aga janunes prostituudi naudinguid. Nende suhtumised olid vastandlikud ja see sai määravaks nende hinge teele.»
Sarnaseid lugusid on mitmeid ja nõnda on vist tõepoolest lood meie inimliku kohtumõistmise ning väärtushinnangutega. Apostel ütleb täie õigusega: «Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.»
Elame taas advendiajas. Lisaks ootusele peaks see olema enesesse süüvimise ja enese läbikatsumise aeg. See on olnud ja on paljudele nn väike paastuaeg. Kui rääkida enda läbikatsumisest, siis olgu siinjuures rõhk sõnal «enda». Kui kerge on arvustada teisi! Kergesti kipume märkama teiste vigu, olema kohtu- ja vahel koguni hukkamõistjad. Kristus küsib, kas meie õigus on parem.
Meid võivad häirida teatud tendentsid ühiskonnas, mõne inimese hoiakud, ning vahel tundub, et on väga raske neid mitte hukka mõista. Teinekord häirib (ja ehk peabki häirima) meid selliste inimeste suhtumine, kes justkui ühiskonna silmis väga populaarsed olles seda ära kasutades fundamentalistite kombel innukalt nn jumalteemat käsitlevad. Samas on seegi ühiskonnale pidev Jumala meeldetuletamine. Sama töö, mida tehakse kirikutes ja kogudusteski. Muidugi on vahe positiivses ja negatiivses võtmes.
Kuid ärgem unustagem, et pühakiri ei räägi ainult Paulusest, vaid sama avameelselt ka Saulusest. Jumala teenimise ja usu mõttes ei ole Paulusel ja Saulusel vahet. Ei saa ilmselt väita, et Paulus oli usklikum kui Saulus. Ja vastupidi. Siinkohal võiks küll Senecat parafraseerides öelda, et «ärge tehke mu sõnade, vaid tehke mu tegude järgi». Ja kui ka sellised kaastöölised tunduvad meile tihti pigem vastastena, siis taas on öeldud: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama.»
Meilt oodatakse ustavust. Õigemini meilt nõutakse seda. Et jääksime ustavaks Jumalale ja Tema sõnale – sellele, mida Tema õpetab. Meie oleme Jumala saladuste majapidajad. Meie ülesandeks on neid hoida. Kirjanik Fjodor Dostojevski on öelnud, et inimene on saladus. Ehk võib selle põhjal mõelda, et meie kohus on hoida ka inimesi – neid, keda suur ja tark Looja meie kõrvale on andnud. Mitte miski siin maailmas ei asenda kaasinimest meie kõrval, nad on meile vaat et sama vajalikud kui õhk hingamiseks.
Olgu siis meis jumalanäolist inimlikkust. Enesesse süüvides ja palvetades, et paremaks muutuda – seega ennast armastades –, ärgem unustagem armastamast kaasinimest nagu iseennast. Nii anname au ja kiitust Suurele Tulijale, keda nii paljud tänasel päeval kuulutavad, kui mitte alati parimate sõnadega, siis tegudega kindlasti…

Andres Tšumakov,
Järva praostkonna vikaarõpetaja