Teenimatult varju jäänud suurkujule

Lauritsapäeval, 10. augustil avati Laurentsiuse Seltsi eestvõttel Kuusalu pastoraadi ees kirikuõpetaja ning keeleuuendaja Eduard Ahrensi mälestusmärk ja pastoraadi seinal tahvel suurannetajate nimedega.

Päev algas õuejumalateenistusega samas, kolm aastat tagasi tulekahju üle elanud pastoraadi ees. Majal on uus katus ja ajutine trepp, majaesine korrastatud ja saanud ristikujulise punastest kividest platsi.
Armulauaga jumalateenistusel lõõskava päikese all teenisid peapiiskop Urmas Viilma, piiskop Tiit Salumäe ja koguduse õpetaja Jaanus Jalakas; laulis korp! Rotalia meeskoor ning mängis Eesti kaitseväe orkester. Kohalike kõrval oli kohal palju külalisi ja mälestusmärgi saamisele kaasaaitajaid, teiste seas president Arnold Rüütel koos abikaasa Ingrid Rüütliga.

Oma ajast ees
Eduard Ahrensi mälestusmärk avati päeval, mil möödus 180 aastat sellest, kui ta Kuusalus noore pastorina oma esimese jutluse pidas. Tema mälestust hoiab elavana kogudus, Laurentsiuse Selts ja selle esimees Sulev Valdmaa. Kuusalus on kiriku juures ka Ahrensi nime kandev tänav.
Baltisaksa päritolu pastorist ning eesti keele uurijast ja keelekorraldajast Ahrensist kõneldes ütles Sulev Valdmaa, et „soome sugulaskeel oli talle eeskujuks grammatika koostamisel“. Ahrens pidas saksakeelset Kuusalu kroonikat, kus ta aga sõnagagi ei maini oma aastatepikkust keeletööd, mille läbi püüdis talupoegade kõnekeelt parimal viisil kirja panna ja loetavaks teha. „1843. a ilmus saksakeelne Tallinna murde eesti keele grammatika, esialgu tähelepanuta jäänud trükis, millest sai aga alguse pööre eesti kirjakeele arengus,“ nimetas Valdmaa ajaloolist tähist.
Sulev Valdmaa sõnul sai Ahrens, kes lõi täiesti uut keelt, kaasaegsetelt tunda valju kriitikat. 1862. aastal Tallinna sinodil ütles Ahrens: minu grammatika ilmus liiga vara, aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus. 1894. aastal on öelnud Villem Reiman: eesti kirjaviis ja eesti keele uurimine seisab Eduard Ahrensi õlade pääl. Sama tekst on jäädvustatud ka mälestuskujul.

Kaua tehtud kaunikene
Mälestusmärgi 2011. aastal valminud ideekavandist kuni teostuseni on kulunud kuus aastat. Kuju autorid Aivar Simson ja Paul Mänd on varasemaltki koos loonud. „Skulptori amet on imeline,“ ütles Aivar Simson, „sa õpid seda inimest tundma. Kui me poleks konkurssi võitnud, poleks Ahrensi nimi mulle midagi öelnud.“ Kogu protsessi juures tunnustab ta Sulev Valdmaa entusiasmi. Temalt tuli ka tekst mälestusmärgile. „Skulptuur peab andma edasi infot järeltulevatele põlvedele,“ ütles kujur Seaküla Simson.
Reformatsiooni 500. aastal mõtleme Martin Lutherile, kes soovis, et jumalasõna oleks mõistetav ja arusaadav rahvastele nende emakeeles. Kas mitte pastor Ahrens kolm sajandit hiljem sama eesmärki oma tegevusega silmas ei pidanud? Ahrens tajus pastorina rahvakeele ja kirikukeele, mis toetus saksa ja ladina keele grammatikale, süvenevat erinevust. Ta soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks.
Samal päeval istutati Kuu­salu kiriku aias reformatsiooniaasta õunapuu. Peeti Ahrensile pühendatud ettekandekonverents. Õhtul oli kontsert Kuu­salu kirikus.
Sirje Semm

Eduard Ahrens
Eluaastad 1803–1863.
Baltisakslasest teoloog ja keeleteadlane.
Õppis Tallinna toomkoolis, Tartu ülikoolis teoloogiat, täiendas end Saksamaal ja Prantsusmaal; töötas koduõpetajana.
Kuusalu pastor aastatel 1837–1863.
Rajas eesti keele uue kirjaviisi ja lauseõpetuse alused, andis välja grammatika (1843, teine trükk 1853).
Maetud Kuusalu kalmistule.