Teenida alandliku meelega

Loodus on end sättinud täiesse ehtesse – õunapuud mu akna taga on õitemeres ja lilled pakuvad vaatamiseks kümneid värvitoone. On väga vara, õhk on öisest sajust värske ja täis linnulaulu. Üsna ebaharilik aeg, et istuda arvuti taga. Aga on ka eriline päev, on nelipüha hommik, kiriku sünnipäev ja minu jaoks ees mitu mitte just tavalist päeva.
Pühapäeval ootas peapiiskop Tallinna piiskoplikku toomkirikusse hulga kiriku töötegijaid, et avaldada tänu tehtu eest. Kui ehk poolteist nädalat tagasi mõnega neist rääkisin, olid nad tunnustuse eest tänulikud, aga ka üllatunud – miks mina? See kõlab pisut sedamoodi, nagu oleks nad milleski süüdi. Ent nende «süü» seisneb vaid pühendumises, kannatlikkuses, hoolimises. Olen selliseid inimesi aastate jooksul palju näinud. Tänu teile kõigile, et te olemas olete!
Karl Ristikivi kirjutas luulekogus «Inimese teekond»: «Jääb ainult tänumeelne alandlikkus / nii vastu võtta nagu suurim rikkus / kõik varjud, helgid, puhang suvesooja, / ja käia, kuni päike läheb looja.» Nii käime me oma teed, kes alandlikkuses, kes upsakuses. Aga armas oli laupäeval toimunud suurel lauluvõistlusel kuulda, et Iiri esineja Ryan oli võistlusele kaasa võtnud preestri, et see teda õnnistaks. Tema laulu mõte oli lihtne: elame, nagu oleks iga päev meie elus viimane, sest lõpuks jääb ellu ainult armastus.
Ka homme on meie elus ja kirikuelus nii varje kui valgust, nii suvesooja kui külmi tuulepuhanguid, kuid võtkem kõik vastu alandliku meelega ja teenigem armastusega oma Loojat.
Rita Puidet