Helju (74) ja Hans Parmask (73) on teinud viis aastat Tartu Maarja kogudusemajas ja selle ümber hulga tööd. Koguduses on neil nimeks perenaine ja peremees, ehkki nende töö hõlmab ka kõike seda, mida üks kojamees teeb. Korras tuleb hoida kantselei, tohutu fuajee kahel korrusel, kirikusaal, köök ja koosolekute ruum, kaminasaal ja raamatukogu, samuti kõrvalruumid. Lisaks tänav, õu ja mänguväljak.
Õigupoolest ei ole kõiki objekte moodsalt ametikirjelduses ja kohustustelehel kirjas, aga perenaine Helju ise ütleb, et kuidas sa jätad midagi tegemata. Kes Maarjas käinud, see teab, et seal on tohutul hulgal lilli, mida samuti tuleb kasta ja hooldada. Need, kes Helju ja Hansu puhkusel olles mõnegi osa enda asendada on võtnud, teavad veidi, mida nende töö tähendab.
Palka saavad nad kahe peale niipalju, et see jääb kaugele Eestis kehtestatud miinimumist, aga töö andvat hingerahu. «Eks me tee seda niikaua, kui jõuame, siis tuleb keegi teine,» lisab perenaine. Tegelikult oli tööletulek peremees Hansu idee, ta lubas Heljule appi tulla, sest naisterahvale käib osa tegemisi üle jõu. Eks siin tule lund rookida ja muru niita ja tehnikat putitada. Ikka on midagi parandada. Varem tehnika ja mehaanika peal olnud mehele see näputöö sobib, Helju töödes ja tegemistes lööb välja endise ökonomisti täpsus ja korrektsus.
Aga kui tahate teada, mis nende kahe puhul kõige enam silma hakkab, siis on see kahtlemata lõputu hoolivus, armastus ja andestusvõime. Kui kogu kristlaskond oleks niisugune maa sool nagu Parmaskid, siis paistaks paradiisi ots meile juba kaugemalt kätte.  Kui saagikogumise aeg käes, siis leiavad kirikulised ikka midagi kohvilaualt, mis Hansu ja Helju suvila aias kasvanud. Sügisel toob perenaine siinsesse kööki alati ühe suure kõrvitsa, mis interjööri kaunistades ootab aega, mil ta koguduse jõululauale salatiks saab. Kui te olete ennast Tartus Maarja kogudusemajas koduselt tundma hakanud, siis nüüd teate, kelle abiga.

Mari Paenurm