Teel Santiago de Compostelasse

„Kas te olete katoliiklased?“ küsib meie käest hispaanlasest palverändur, kellega pärast järjekordset päevapikkust rännakut öömajas kohtume. „Ei.“ „Õigeusklikud?“ „Ei.“ „Protestandid?“ „Jah.“ „No vähemalt ikkagi kristlased,“ saame viimaks siiski positiivse hinnangu osalisteks.
Oleme oma teekonnal Santiago de Compostelasse juba mitmel õhtul trehvanud lärmakate hispaanlaste pundiga samasse kohta ööbima, kuid alles kolmandal korral söandatakse meid kõnetada. Eks peamine takistus on olnud keelebarjäär.
Žestide ja miimika abil on aga siiski uskumatult palju võimalik suhelda, kuid mingeid sügavalt eksistentsiaalseid teemasid lahata õnneks ei saa. Seega, kui meie kaasteeline pisut hämmeldunult uurib, miks ühed eestlased tulevad nii kaugele selleks, et kõndida, vastame õlgu kehitades lühidalt: „God knows!“
Tõele au andes oleme ise ka nii mõnelgi kurnaval hetkel enda käest küsinud, miks me õieti end siia piinama tulime. Selge on meie puhul see, et erilist vaimset kirgastumist me kuue päevaga saavutada ei plaani, pigem on tegemist sooviga proovida teistmoodi puhkust, kogeda uut laadi seiklust. Me lihtsalt matkame – ilma kindla eesmärgi, ootuste ja lootusteta. Algab võistlus iseendaga, kus valedest jalanõudest põhjustatud villid, mingid uutmoodi lihasvalud ning aplalt elujõudu õgiv keskpäevane leitsak moodustavad tõepoolest päris omapärase ja uudse puhkusepaketi.
Ma tegelikult ei teagi, mismoodi see n-ö õige palverändamine üldse välja nägema peaks: kas peaks tegema mingeid sisekaemuslikke mõtlemispause? Või kogu aeg millelegi konkreetsele mõtlema? Või ei peaks üldse mõtlema? Antud juhul tuleb meil viimane variant isegi ilma pingutamata kõige paremini välja. Tundide viisi mööda padrikuid ning kuumusest värelevas siestaunes tukkuvaid külakesi rühkides vaikime mõnikord tükk aega, kumbki omas maailmas. Ja siis jälle räägime, naerame, kommenteerime ümbritsevat. Pea on tegelikult üsna tühi ja see mõjub kohati vabastavalt ses loogikavabas keskkonnas.
Viimasel õhtul üllatab hispaanlaste seltskond meid õhtusöögiga, mida nad on neile omase lennukusega valmistanud. Meie peatuspaiga läheduses pole ühtegi poodi, kuigi öömajas on kööginurk olemas. Kogenud kohalikud on aga varunud pisut makarone ja sinki ning heatahtliku kära saatel palutakse meidki lauda. Me ei saa üksteisest praktiliselt midagi aru, aga millestki me ometi kogu aeg räägime.
Omamoodi on see ühine söömine sümboolne, sest juba järgmisel hommikul alustame oma rännaku viimast päeva. Pisut tühi tunne on, kui hispaaniakeelne jutuvada meie ees hakkab tasapisi lahustuma müstilisena mõjuvas hommikuudus, mis on kleepuvalt niiske ja lõhnab peaaegu samamoodi nagu kodus. Nii lähevadki lahku pühendunud katoliiklaste ja hajevil protestantide rajad.
Mõned tunnid hiljem aimame kusagil silmapiiril Santiago katedraalide torne, mis justkui maalituna udu sisse mõjuvad kummaliselt ebamaiselt järjest rohkem elavneva igapäevasagina foonil. Tundub, et viimane kilomeeter on pikem kui mõned kümned enne seda. Me väsime linnas seigeldes kiiremini kui padrikutes. Linnas tundub olevat justkui veel vähem loogikat.
Ülejärgmisel päeval lennukiga Riia poole tuhisedes istub me kõrval 70ndates palverändurist daam Sloveeniast, kes räägib vabalt inglise keelt ning jutustab oma 600 km pikkusest teekonnast. Nüüd tunneme puudust umbkeelsetest hispaanlastest: vahel on enesetunne parem, kui kõigest aru ei saa …
Karge ning loogiline Eestimaa ootab meid. Ahi köeb, kruusis aurab piparmünditee, tallad on juba pisut vähem hellad. Ja palverännak jätkub. Buen camino!

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist