Teekond tões ja õiguses

Põlvamaal Oraval elab mees, kes vaatamata oma noorusele on elus nii mõndagi korda saatnud. Aare Mällo on Orava vallavanema ametit pidanud juba 1993. aastast.
Peale selle on ta valitud Vastseliina koguduse juhatuse esimeheks. Koduks on tal kahetoaline korter, kus elab koos naise ja kolme väikese pojaga.
Aare on sündinud ja kasvanud Oraval Hanikase külas, õppinud kohalikus põhikoolis, hiljem kodukohast kaugemal Põlva keskkoolis ja Tartus põllumajanduse akadeemias. Kohe pärast kõrgkooli lõpetamist avanes tal võimalus sõita ennast täiendama Saksamaale Hannoveri lähedale Nienburgi. Kolmekuulise teooria ja praktika järel jõudis ta taas kodupaika. Just siis otsiti vallale juhti. Aare otsustas kandideerida ja osutus kolme kandidaadi seast valituks.
Oma töömehe algusaega meenutades leiab ta, et õiget ettekujutust vastsest ametist või töö iseloomust alguses polnud. Oli ta ju «noor ja roheline», just koolipingist tulnud, vald kui selline aga alles kujunemas. Seadused olid muutumas, iga Riigi Teatajas ilmunud seaduse või seadusemuudatusega tulid vallale uued kohustused. Oli selgitamise aeg, mis vald üldse on ja milliseid funktsioone peaks täitma.
Põgus pilk tehtule
Nüüd juba peaaegu kümme aastat vallavanemana tegutsenud Aare leiab, et selle aja jooksul on mõndagi valla elus paremaks muutunud. Suurimaks saavutuseks peab ta seda, et 1989. a ehitamist alustatud Orava põhikool avas 1997. aasta 1. septembril uksed.
Saavutusi on teisigi. Ent kõik on tulnud läbi raskuste, sest Eesti äärealale jääva valla elanike arv ja riigipoolne rahaeraldus on väike. Üht-teist on saadud paremaks teha mitmesuguste projektide kaudu. Oma kolleege vallavalitsusest hindab Aare Mällo kõrgelt. Kollektiiv on väike ja kõigil tuleb tegeleda paljude asjadega, ent kõik tulevad oma ülesannetega hästi toime ja koostöö sujub ladusalt.
Kahetsusega nendib noor vallavanem, et tal on sageli aega vähe, et tänada inimesi, kes päev päeva kõrval koos temaga valla asju ajavad.
Koguduse mured ja rõõmud
Aare Mällo meelistööks, mida ta, tõsi küll, on saanud vähe teha – on projektide koostamine. See on väikest viisi nagu unistamine. Aga kui projekt valmis, on lootust mõne asi paremaks saada, ja hingel hakkab omamoodi hea.
Vastseliina koguduse juhatuse esimeheks valiti Aare Mällo viimastel valimistel. Ta leiab, et suure vaeva nägija on õpetaja Toivo Hollo. Temal ja teistel juhatuse ja nõukogu liikmeil on peamiselt nõuandev ja abistav osa koguduse ja kiriku elu edasi viimisel.
Vastseliina koguduse nagu ka teiste väiksemate kohtade peamine mure on osavõtt jumalateenistustest. Pühapäeviti võib kirikus näha enamasti vanemaid ja keskealisi inimesi. Noori kohtab seal harva, kui siis jaanipäeva ja jõulude paiku, kui kirikusse tuleb tavalisest rohkem rahvast.
Aare meenutab oma leeriskäiku üheksakümnendate alguses. Siis oli kirik noori täis. Põhjust, miks praegu toonaseid tulijaid koguduse juures nii vähe tegutsemas on, mees nimetada ei oska. Aeg on muutunud ja küllap on noored rohkem ametis enesetäiendamise ja lastekasvatamisega. Nii jääb kiriku jaoks lihtsalt vähe aega.
Aarel jätkub igaks päevaks kuhjaga tegemisi, ent kiriku jaoks püüab ta alati aega leida. Talle meeldib suhelda kirikuinimestega. Ka peletab kirikuelus osalemine väsimuse. Koguduse aktiivsetelt liikmetelt on tema arvates palju õppida ja nendega suhtlemisel valitseb pingevaba õhkkond.
Omalt poolt püüab ta igati kaasa aidata kirikuelu edendamisele. Tulevikku vaadates arvab ta, et küllap ta järgmistel valimistel juhatuse esimeheks enam ei kandideeri, ent nõukogu töös tahaks kaasa lüüa küll.
Nagu Vargamäe Andres
Aare püüab aega leida ka kodu jaoks. Abikaasa Aile käib Põlvas tööl ning kuueaastase Alari ja neljaste Allani ja Alvari peamiseks kasvatajaks on praegu vanaema Malle. Sellest rääkides leiab ta, et lastega tegelemiseks kipub aega liiga vähe olema, nad vajaksid pisut rohkem. Kuid kui hästi tahta, saab seegi mure ületatud.
Siis, kui tavaelust jõud otsa kipub saama, läheb Aare vanematetallu, et põllu- ja metsatööd teha.
Rassides ja end füüsiliselt väsitades on mehel, kes muidu puutub inimestega palju kokku, võimalus omaette olla ja mõne asja üle põhjalikult järele mõelda. Põllult või metsast tagasi tulles on hoopis parem tunne. Kuigi Aare peab ennast kinniseks inimeseks ja kehvaks suhtlejaks, meeldib talle olla koos inimestega ja nendelt ühtteist õppida.
Vabu hetki püüab Aare Mällo sisustada mitmeti. Ta loeb huviga ajalehti, et ümbritseva eluga kursis olla, raadio ja Internet on samuti hea info saamise allikas. Loetud raamatutest on südamelähedaseks saanud Tammsaare «Tõde ja õigus», kust ammutab vahel elamiseks vajaminevat jõudu ja mõtet.
Aare leiab, et praegusel ajal püütakse asju ajada väga ruttu ja tahetakse kiiresti jõuda «haljale oksale». Tammsaare kirjutab aga raskest maatööst ja vaeva nägemisest, kindlamast ja eestlasele omasemast viisist korraldada oma elu – lihtsad elutõed on hästi kirjapanduna selgelt välja öeldud.
Jumal hoiab ja kaitseb
Noor vallavanem usub, et Jumal on teda paljust halvast hoidnud. Ta ei pea ennast küll tugevalt usklikuks inimeseks, kuid on kindel oma seotuses Jumalaga. Kindlalt usub mees seda, et ta on hoitud ning on selle eest südames väga tänulik.
Oma missiooniks peab ta aidata kaasinimesi. Praegune elu Eestis on seotud rohkete probleemidega. Kõikjal kohtab palju enesekiitust ja närvilisust, majanduslik killustatus tekitab lisapingeid, linna ja maaelu on väga erinev. Hea on, kui saab mõnd inimest aidata ja midagi ära teha.
Aare Mällo armastab paika, kus ta elab, ja inimesi, kes seal elavad. Tema arvates on Kagu-Eesti inimesed lahke loomuga tõsised tööinimesed. Muresid kurdetakse vähem, neist püütakse naljaga üle saada.
Oli tore mõtteid vahetada selle tasase ja tõsise olemisega mehega. Kui küsisin meie jutuajamise lõpetuseks, mida tahaks ta soovida Eesti inimestele, muutus ta näoilme veidi unistavaks ja ta ütles: «Soovin headust kõigi inimeste südamesse ja seda, et see headus sealt välja paistaks. Tihti on nii, et hea inimene on justkui kasuka enda ümber mähkinud ja südameheadusest ei ole teistele abi. Inimesed võiksid teistele rohkem head teha, nii leiab headus tagasitee oma lähetaja juurde.»
Meeli Pärtelpoeg