Teekond Jumala silma all

Tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.
5Ms 8:2−3
Vahel on päris kasulik hüpata maha igapäevaelu oravarattalt ja teha paus. Tõmmata hinge ja mõelda järele. Kuhu me kiirustame ja mille poole püüdleme? Mis on seljataga ja mida sellest võiks õppida? Millised on tulevikusihid ja kuidas nende poole paremini liikuda? Ja milline sügavam tähendus sellel kõigel on?
Pealiskaudselt vaadates polegi elu muud kui üks suur ja lõppude lõpuks mõttetu sagimine. Koguja sõnul: tühisuste tühisus, isegi kui oled proovinud ja saavutanud kõike, mida süda oskas ihaldada. Ka teaduse nimel püütakse meid veenda, et elu on kuidagi tekkinud ja arenenud lihtsalt iseenesest, tohutu hulga juhuste tulemusel, ja ongi vaid üks suur juhus ilma mingi tähenduse ja eesmärgita. Ainus praktiline eesmärk võiks olla elada võimalikult mugavalt ja vähesema vaevaga. Selle nimel võib püüda ka maailma paremaks muuta. Või lihtsalt võtta, mis võtta annab, saades võimalikult suuremat kasu.
Tasuks küll mõelda, kuidas on juba põhimõtteliselt üldse võimalik, et kujutlematu hulk juhuseid sünnitavad üksmeelsete pingutuste tulemusel midagi nii korrapärast, ülikeerukat ja täpselt toimivat, nagu seda on elu, aga see küsimus vist on meile liiga suur. Me lihtsalt elame, nii hästi kui oskame.
Kui aga saab avastatud Jumal ja tuldud tema juurde, selgub midagi uut. Elu on palju enam kui vaid eksistents, töö ja nauding. Elu lähtub Jumalast ja on temaga otseselt seotud. Ja elu on teekond. See on kusagilt alguse saanud ja sellel on siht, eesmärk. Nii on see terve maailma plaanis, Jumala rahva plaanis ja ka iga inimese plaanis. Alguses on Jumal ja lõpus tema eesmärk. Vahepeal on teekond. Meie tee.
Teekonnal on üle elatud nii mõndagi. On nähtud nälga, aga saadud ka imeliselt toidetud. Mõlemat on kogetud nii Vana kui Uue Testamendi ajal, aga samuti ka meie kaasajal. On seistud silmitsi lahendamatute probleemidega − ja ometi kogetud nende imelist lahenemist. Vahel tundus, et ainus mõistlik väljavaade on minna tagasi, Egiptusesse. Paraku Jumala programmis tagasiteed ei ole. Aega ei saa tagasi pöörata. Saab minna ainult edasi, paremal juhul senistest kogemustest õppides.
Kõiges, mida elu endaga kaasa toob, on tihti raske näha mingit sügavamat mõtet. Elame justkui kõrbes, kus paljustki on puudu ja paljugi on halvasti. Elu näib keerlevat ringiratast, ühest paigast ja sündmusest teise, ilma et see tegelikult kuhugi välja viiks. Ka uskliku inimese ja Jumala rahva elu. Jumala tõotused on imelised, aga paistavad olevat kättesaamatud.
Ent tuleb välja, et Jumala teedel ei ole mõttetuid ja tähenduseta sündmusi. Jumal ütleb, et tema on kogu selle teekonna taga, tema on lasknud rahval seda käia kõik need aastakümned. Tema on lasknud neile osaks saada kõike seda, mis nad üle on elanud. Ja sellel kõigel on mõte. Jumal ütleb: tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia … Ning annab teada, mis on kõigi üleelatud sündmuste sügavam tähendus: ta tahtis sind alandada ja proovile panna, tuua päevavalgele, mis on su südames. Ja õpetada midagi olulist − vaatama materiaalsest ja silmaga nähtavast kaugemale.
Kõigepealt alandada, sest muidu oleme kangekaelsed, isepäised ja enesekindlad ega vaja Jumala nõuandeid ja juhtnööre. Teame ise, kuidas elada ja mida uskuda, mis on õige ja mis vale. Sellisena oleme Jumala jaoks juhitamatud ega saa osa tema parimast. Tõotatud maa jääb kättesaamatuks unistuseks.
Alandus selles võtmes ei ole midagi negatiivset, vaid hoopis sügavalt positiivne. Jeesus ise ütles, et ta on tasane ja südamelt alandlik (Mt 11:29). Seega on alandus Jumala enese iseloomujoon. Jeesus alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8). Ta alandas end, paludes: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!» Ja − Jeesuski alustas ju kõrbes …
Jumala päästetöö on kaheosaline. Üks on see, mille ta tegi Jeesuses Kristuses. See on lõpetatud ja täiuslik. Teine osa on see, mida ta teeb meie sees, kasvatades ja kujundades meid oma Poja näo sarnaseks, et ka meie jõuaks sihile. See töö on alles pooleli. Selle käigus on tarvis meid alandada, et saaksime lahti oma kujutletud, petlikust suurusest, tähtsusest ja iseseisvusest. Et alanduksime Jumala vägeva käe alla, et ta saaks meid ülendada omal ajal. Aamen.

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja