Teejuhist lummatud

Jumal kutsub meid. Ta kutsub meid inimeste kaudu, kellega oma teel kohtume. Sõna kaudu, mida loeme või kuulame ja mis toidab meid.
Ja vahel viib Ta meid kokku inimestega isegi siis, kui see on võimatu. Inimese vaatepunktist.
Minu esimene kohtumine Fannyga leidis aset siis, kui olin 19. Kirjutasin parajasti kursusetööd eesti keele käskivast kõneviisist. Minu juhendaja prof Vääri soovitas: «Siin on prantsuskeelne eesti keele teaduslik grammatika. Teine pärast J. F. Wiedemanni,» lisas ta rõhuga. Lugesin – autoriks Fanny de Sivers. Olime just õppinud, et esimene ilmus aastal 1876 Peterburis, see siin oli aga välja antud 50ndatel Pariisis.
Käisin mitu päeva ringi kui lummatud. Mõelda, keegi prantslanna on selle kirjutanud! Kui raske see võis olla! Ja mis põhjusel küll? Siis ma veel ei teadnud, et selle võõramaise kõlaga nime taga on Pärnust pärit eestlanna. Ma ei taipa tänini, miks võis üks grammatikaõpik mind sedasi köita. Siis tuli aastakümnene paus, aga ma mõtlesin vahel talle. Imetluse ja austusega.
Sama nime märkasin ligi kümme aastat hiljem, kui mu kätte sattus Kirjutusmasinal maisipaberile (teate ju küll neid vene ajal levinud nn samizdate) paljundatud vihikuke. Tiitellehel Blaise Pascali «Mõtted», tõlkijaks juba tuttav nimi. Need mõtted läksid mulle väga korda.
Hiljem, kui raudsesse eesriidesse juba õhuauke tekkis, ahmisin Fanny Vikerkaares ilmunud esseid, säravaid, vaimukaid ja alati mõne ootamatu üllatusega, sest autor näitas tuttavaid sündmusi hoopis uuest vaatepunktist. Need olid söakad ja sisukad mõttekäigud, mis murdsid mind priiks mõnest kivistunud mõttemüürist.
Pikapeale hakkas minus maad võtma täiesti absurdne, kuid vastupandamatu mõte: mis oleks, kui ühel päeval võiks elu meid kokku viia? Kuidas ja kus, ei üritanud ma isegi mõelda, see oli nõukogude ajal sulaselge mõttetus. Ometi vaidles üks hääl mu sees sellele vastu. Ja tõesti, 90ndatel üliõpilassegakooriga Pariisist läbi sõites viiski tee meid korraks samasse seltskonda. See oli põgus kokkusaamine. Ei mäleta, kas söandasingi talle oma vaimustust avaldada. Seisin lihtsalt veidi eemal ja mõtlesin: tõesti … ma olen teda näinud.
Juhtus veel, et pidin väikelinnas tegema kontserdi eel väikse tutvustuse. Et prantsuse keelt peale minu keegi eestlastest ei osanud, lootsin end kuidagi välja keerutada. Tean, et mu kõnes oli küllalt sõnu, mis meenutasid «la kapsasuppi». Ja siis korraga … esireas istus Fanny! Ma ei söandanud tema poole mitte vaadatagi. Aga ei tol õhtul ega ka hiljem pole ta kordagi vihjanud mu komistustele.
Tollest kohtumisest sain ka julgust ja kui Fanny de Sivers kutsuti Tartu ülikooli külalisprofessoriks, palusin temalt intervjuud. Oma toonaseid, kohati lapsikuidki küsimusi praegu üle lugedes tunnen piinlikkust. Fannyga vesteldes unus võõrastus. Oli nii palju pärida ja imestada. Kogesin sama, mis varemgi – mida sügavam ja targem on inimene, seda vähem tunned sa end tema seltsis tühise või rumalana.
Ootan pühapäevaõhtuseid telefonikõnesid Fannylt. «Kuidas läheb?» küsib ta rõõmsal häälel ja räägib, mida põnevat või tähtsat juhtunud on, ning annab sellele oma tähenduse. Või küsib, kas Eestis võiks see või too teema kedagi puudutada.
Vahel on tema hääl murelik. See juhtus siis, kui Püha Vaimu kirikusse sattusid purjus sünnipäevalised. Fanny oli väga nördinud. Kas keegi ei julge siis midagi vastu öelda? Miks kõik vaikivad? See on ju pühakoja teotus! Peaksime väga palvetama, et Jumala viha ei pöörduks meie vastu.
Korraga nägin seda meie mõistes isegi tavalist lugu teise pilguga. Võimalikku sarnasust Soodoma ja Komorra looga, ühise vastutuse tähendust. Et isegi kui üks inimene palvetab, võtab Jumal seda kuulda.
Fanny kõned lõpevad julgustavalt. «Teeme edasi. Ma palvetan su eest!»
Oli aeg, kus ma ei osanud tajuda sõnade «ma palvetan su eest» tähendust. Oh häbi, pidasin seda samasuguseks ütlemiseks nagu «ole terve, kõike hääd». Aga see sõna jäi minusse ja kui aeg oli küps, õppisin ka kogema palve jõudu ja tähendust. Seda, kuidas pimedusse saabub valgustriip ja hingel hakkab kergem. Aimates, et keegi just nüüdsama on sinu eest palvetanud.
«Palveta Maarja poole,» soovitas Fanny, kui ma ema surma järel talle oma ängist ja kurbusest rääkisin. «Aga kuidas?» olin nõutu. Ma ei osanud ju. «Ole tervitatud, Maarja, õnnistatud oled sa naiste seas…,» kuulsin läbi telefoniragina. Kribisin kõik kiiruga leitud paberilehele. See palve saadab mind tänini. Nagu ka tema sõnad, mis aitasid mul leida oma usku. Ühist usku. Sedasi tasahaaval oli ta mu kõrval, jagas oma kogemust, trööstis, kui ma ei leidnud teed.
Mäletan ka, et kui tema äsjailmunud raamatuid või kirjatükke kiitsin, vastas ta alati kuidagi kohmetult: «Ära unusta, see pole minust. See on Püha Vaim.» Pidasin seda eestlaslikuks tagasihoidlikkuseks. Läks aega, aga tuli päev, kus ma seda mõistsin.
Olen varemgi märganud, et õige sõna saabub siis, kui seda vajad ja soovid selgust. Pea samal ajal, kui haigestusin tõsisemalt, ilmus ka Fanny raamat «Haigus võib avada aknaid». Pidin tunnistama, et tõesti just nii see on. Või kuidas on mind juhtinud … Tõsi, Fanny võib küll elada kaugel, aga ta on siin. Ons ta üldse olnudki ära? Tema sõnad on ulatunud meieni läbi kauguse ja pimeduse eesriide. Tema silmad näevad selgemini seda, mida meie ehk oma nina all tähele ei oska panna. Tema tekstid on juhatanud ja julgustanud otsijaid. Nende järele on siin janu. 
«Hakkan vist vanaks jääma, jalad valutavad,» tunnistas Fanny mõned aastad tagasi telefonis ja siis meenus talle: «Nojah, paar päeva tagasi ronisin redeliga puu otsa oksi lõikama. Vist peab juba kedagi appi paluma …»
Vahel küsib Fanny: «No ütle, mis sa sellest arvad?» ja räägib mõnest ideest või mõttest. Esiotsa kohmetusin. Mina? Mida võiksin mina öelda nii targale inimesele? Aga võib-olla on see, et Jumal tahab, et me kasvaksime, oleksime Tema näo järgi ja et ühtki ehituskivi ei põlata ära? Igaühel on täita oma osa.
Nagu ka armastuse kohta on palju erinevaid seletusi. Aga on üks, mida meeles hoian. Öeldud on: tähtis pole see, kui kingid oma armastatule aardeid. Veel tähtsam on, et usud temasse, tema väe ja vaimu kasvamisse. Ma arvan, et selline on ka Tema armastus meie, inimeste vastu. Aga see tuletab mulle meelde ka Fannyt.
Tiina Siimets

Fanny de Sivers (neiupõlvenimega Isak)
Sündinud 26. oktoobril 1920 Pärnus.
Keeleteadlane ja esseist, etnoloog.
Lahkus Eestist 1941. aastal Saksamaale, abielludes von Siversiga.
1949. aastast elab Prantsusmaal.
Õppinud
Pärnu tütarlaste gümnaasiumis (1933–1938),
Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas romaani keeli ja kunstiajalugu (1938–1941),
Breslau, Würzburgi ja Innsbrucki ülikoolis ning omandas litsentsiaadikraadid Pariisi ja Lundi ülikoolis.
Filosoofialitsentsiaat saksa keeles ja ameerika kirjanduses Pariisi ülikoolis 1953; filosoofialitsentsiaat üldfoneetikas ja soomeugri keeltes Lundi ülikoolis 1971.
Töötanud
tantsijana Ülem-Sileesias Neisse linnateatris 1942–1944,
toimetaja ja tõlgina, teadurina ja külalisprofessorina Hamburgis (1981–1982), Tartu ülikoolis (1993–1995),
Prantsusmaal tõlgi ja sekretärina riigiasutustes, 1964–1986 keeleteadlasena Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses (CNRS).
1993–1994 oli Tartu ülikooli külalisõppejõud.