Tavalistest vaimulikest peajagu üle

Eesti Kirikuga jagab oma mälestusi praktikaajast Urvaste koguduses emeriitprofessor dr Kalle Kasemaa.
Kalle Kasemaa noorukiiga möödus tehnilise hariduse omandamise ja rohkete matkade tähe all. Pärast kolmeaastast teenistust vabanes ta Nõukogude armeest 1965. aasta detsembris. Samal talvel läks ta Tallinna konsistooriumi ja uuris, kas Nõukogude Liidus saab teoloogiat õppida. Sealt sai ta teada, et õppida on võimalik mittestatsionaarselt Tallinnas. 1966. a alguskuudel pani ta nime kirja ja küsis peapiiskop Jaan Kiivit seeniorilt, mis saab pärast lõpetamist. Enda asi, kuidas oma teadmisi kasutate – oli vastus.
Õppetöö umbes 30 kaasüliõpilasega kulges Kalle Kasemaa jaoks mõõdukas tempos. Muid kohustusi peale õppimise ja loengute kuulamise ei olnud, v.a kirjanduse lugemine ja eksamite tegemine ilma kindla ajagraafikuta, sest õppejõud käisid Tallinnas Usuteaduse Instituudis kord kuus. Kui olid küps eksamit tegema, siis kokkuleppel õppejõuga tehti see.
Kui õpingute lõpp oli juba käega katsuda, asus Kasemaa 1972. a suvel praktikale võrdleva religiooniteaduse professori Robert Kannukese juurde. «Ühe suurepärase suve ja sügise veetsin Kannukese juures Urvastes ja Antslas. Kannukene oli äärmiselt delikaatne praktikandi suhtes, kellel seisis ees diplomitöö kirjutamine, ning selleks jättis professor praktikandile väga palju aega ja vabad käed. Ta oli üürinud toa Antslasse, mis on umbes 10 km Urvastest. Bussiühendus kahe koha vahel oli laitmatu. Vajaduse korral käisin Urvastes, mis tähendab kord nädalas pühapäeval jumalateenistusel,» meenutab Kasemaa oma praktikaaja algust Robert Kannukese juures ning kokkusaamisi juhendajaga kord nädalas teenistusel ja selle järel kodusel lõunasöögil koos hariva vestlusega. Muu aeg kulus praktikandil lugemisele ja lõputöö kirjutamisele.
«Kuidas koguduses kantseleitöö toimub; kuidas kirikus muid asju tehakse peale pühapäevaste jumalateenistuste, seda ta mulle ei näidanud. Praktika oli nagu intelligentne puhkus äärmiselt meeldivas seltskonnas,» võtab Kasemaa oma võrdlemisi ühekülgse, kuid maailma avava praktika kokku.
Kasemaa sõnul hindas kogudus väga oma õpetajat. «Selleks oli mitu põhjust,» ütleb ta. «Kannukene oli sama kandi mees ja talle ei olnud probleem inimesega murdes rääkida. Inimesed oskasid hinnata tema haridust ja teadmisi.»
Kannukene oli enne Tartu ülikooli lõpetamist õppinud muusikat. Tema isakodu oli majanduslikult niivõrd kindlustatud, et poeg võis välismaalgi õppida: Saksamaal, Prantsusmaal ja kaks aastat Hollandis hollandi keeles.

Raamat, õng ja mesitaru
Urvastesse tuli Kannukene sõja ajal. «Kui mina seal olin, siis selleks ajaks oli ta Urvastes olnud aastakümneid ja oli väga populaarne. Kuna tal oli muusikuharidus, juhatas ta külakapelli kultuurimaja juures esimestel nõukogude aastatel. Aga siis andsid võimud talle valida, kas kultuurimajas muusika või kirik. Teatri- ja muusikamuuseumis Tallinnas on Kannukese valmistatud rahvapille,» meenutab Kasemaa oma mentori muusikahuvi.
«Ega tal maal tegemist väga palju ei olnud. Ülikool ja linnakogudused olid nõukogude ajal tema jaoks suletud. Linnakogudusse pääsemiseks olid ju eritingimused – kardeti näiteks, et kirikuõpetaja võib noortele huvitav tunduda. Seda just Kannukene oma liikuva vaimu ja suure eruditsiooniga oli.
Urvastega oli Kannukene rahul, sest seal oli tal aega oma huvide jaoks. Ta koostas mitmeköitelise teoloogiliste mõistete klassifikatsiooni Karl Linné süsteemi eeskujul, tegeles kalapüügi ja mesindusega. Ta proovis järele kõik ajaloolised tarutüübid, et veenduda, et praegune tarutüüp on parim.
Minu jaoks oli väga meeldiv ja tähtis Kannukese huvi raamatute vastu. Ta luges ja haris end pidevalt, järgides juudi tarkuselauset: «Kes ei õpi, on surma väärt.»
Ta oskas hinnata eestikeelset ilukirjandust – sarjas «Suuri sõnameistreid» anti välja suurepäraseid asju – ning reeglipäraselt luges ta võõrkeelset teaduslikku, sealhulgas ka vähese levikuga kirjandust. Igal aastal luges ta Uue Testamendi läbi erinevas keeles,» ütleb Kasemaa.

Ametivendade poolt hinnatud
Kannukene olevat Piiblist inspiratsiooni saades võtnud ette sääraseid eksperimente, mis mõnel pool oleks võinud pahandusega lõppeda. Nimelt leidis ta, et kõik piirkonnas elavad inimesed peaksid kirikumaksu maksma, kas nad kirikus käivad või mitte, see on nende asi, aga kui nad selles kihelkonnas elavad, peavad maksu maksma. Kannukesel aega oli ja ta saatis inimestele kirjad koju. Üldist heakskiitu see mõte ei leidnud, mingit skandaali ka ei tekkinud.
Kui kiriku remont tuli, siis annetasid inimesed, kes muidu kiriku liikmed ei olnud. Inimesed leidsid, et kirik ikkagi peab olema nähtav.
Praostina oli Kannukene ametivendade poolt hinnatud. Igal kuul korraldas ta konverentse, millel oli teaduslik ettekanne, sõnavõtud, informatsioon, kas kirikute olukorrast Eestis või kogu maailmas.
«Seda tegi tema ainukesena Eesti praostidest,» ütleb Kasemaa. «Ta oli ainulaadne, peajagu tavalistest vaimulikest üle hariduse ja silmaringi poolest. Õppejõuna oli prof Kannukene äärmiselt tolerantne, viisakas ja leebe. Tõsi küll, üliõpilased (ja kolleegidki) ei osanud tema teadmisi pahatihti hinnata.»
Kalle Kasemaa sai praktika edukalt tehtud. Lõputöö «Vana Testamendi Jumala nimi» kirjutas valmis Kannukese juures praktikal olles ja esitas 1972. a lõpus. Ordineeriti 1973. a veebruaris ja seejärel algas iseseisev elu koguduse õpetajana.

Sirje Semm