Tasuta lõuna

Olime eelmisel nädalavahetusel oma koguduse grupiga külas sõpruskoguduses Kuressaares ning rännakul Saaremaal. Pühapäeval jagasime head ning paremat ühisel jumalateenistusel. Laupäevane lõuna jäi meie grupile aga eriliselt meelde. See oli meile tasuta! Meie sõpruskoguduse armas töötegija tegi vajaliku liigutuse ja kõik oli tasutud. Tänan teda enda ja oma grupikaaslaste nimel.
Minu isa lapsepõlvekodu oli Saaremaal ja nagu paljud teised suurpered pidi ka nende pere tulusid ja kulusid väga hoolikalt arvestama. Kord andsid vanemad talle raha Kuressaarest koolitarvete ostmiseks. Kui ta seitsme kilomeetri kaugusele linna jõudis, nägi ta kiriku ukse juures kerjavat inimest. Ta tundis oma südames, et peab seda inimest aitama. Justkui Jumala Vaim oleks soovinud, et ta abivajajale kogu kaasapandud raha ohverdaks.
See polnud kerge otsus, aga ta tegi seda, andis koolitarvete jaoks saadud raha vaesele. Koju tagasi minnes oli ta murest murtud: mida öelda vanematele, miks kooliasjad ostmata jäid ja miks selleks mõeldud raha vaesele sai antud? Muremõtted muutusid palveks ja Jumalaga kõneluseks: «Jumal, sina ju käskisid seda teha!» Nõnda palves võideldes kulges Karli kodutee. Aga teel olles ja nina norus kõndides märkas ta korraga, kuidas kevadise lumesulamise ajal teerajal midagi hiilgas. Ta kummardus seda vaatama – seal oli raha. Kuldraha, üks ja teine ja mitu. Sellise imelise vastuse sai ta tol korral oma heateo eest. Ta oli kuulekas Jumalale ning võis nüüd vastu võtta ka erilist abi.
Mäletan seda lugu ja alati toob see hingeliigutuse kaasa. Jäin sellele edasi mõtlema, mida me tavaliselt sellistele imedele mõeldes alati ei tee. Raha leidmine on iga kord eriline. Aga see oli ju kellegi taskust kukkunud ja sinna lumme kadunud. Keegi oli kaotaja ja keegi õnnelik leidja. Ka too raha, mille Peetrus kala suust leidis, oli ju tegelikkuses enne seda omanikku vahetanud. Ja nüüd vahetas uuesti! Templi maksukoguja kasseeris selle Peetruse ja Jeesuse eest templi tuludesse. Küllap need lood meenutavad, et tõepoolest justkui tasuta lõunad on ikka olemas. Jah on, aga alati siis, kui keegi on selle eest juba masknud või lubab maksta.
Oleme koguduste vaimulikena ja töötegijatena tohtinud kuulutada Kristuse ülestõusmist kui suurimat imet ja kingitust kogu maailmale. Jumal hävitas inimkonna suurima ja koledaima vaenlase – patu ja surma. Laulsime rõõmsalt ülestõusmipüha laulu: «Võidu saanud, võidu saanud / nüüd on süütu Tall, / kes on jätnud, kes on jätnud / elu Kolgatal. / Tema töö on lõppenud, / õndsustee meil avatud, / kes vaid ihkab, kes vaid ihkab, / see saab päästetud.»
Jätnud elu Kolgatal! See on hind, mida meile kingitusena toodud võit maksis. Ei ole suuremat hinda minu ja sinu eest keegi maksnud, kui süütu Tall – Jumala Poeg. Meie võimuses pole sellest hinnast midagi maha kaubelda ega juurde panna. See on makstud. Sellele mõeldes saame aga edasi arutleda.
Et oma kogudusekaaslastega võisime vastu võtta tasuta lõuna, pidime oma sõpradele külla sõitma. Muidu ei oleks me kunagi seda rõõmu kogeda saanud. Selleks, et Karl võis kogeda imelist Jumala hoolimist, pidi ta kõik oma raha vaesele ohverdama. Selleks, et Peetrus võis enda ja Jeesuse eest templimaksu ära maksta, pidi ta olema kuulekas Jeesuse sõnale, võtma õnge, minema järve äärde ja kala kinni püüdma.
Mida me sellest võiksime järeldada kristlasena, kogudusena, kirikuna? Me küsime ikka oma töös, mis on oluline ja mis vähem oluline. Misjonitöö on toiminud ja jätkab toimimist ainult selle kaudu, kui on kuulekaid, kes võtavad kuulda Jeesuse sõnu. Tema sõnades on ülesanne ja ka kõik vajalik, mis selle ülesande täitmiseks kulub.
Meie kirikus töötavad misjonärid Soomest ja Norrast. Meie kogudused ei maksa neile palka, see kogutakse Soome ja Norra kogudustest ja meie saame vaid tasuta jagada tööülesandeid. Aga saame ka omalt poolt võtta innukalt osa oma koguduse ja kiriku ehitamisest. Misjonärid on meile heaks eeskujuks. Meie tööd väärtustatakse ja tullakse appi. Misjonäril on ka läkitajad, kes oma palve ja annetusega saavad olla osa misjonitööst.
Läkitajaks saame olla ka siin, kodus, nagu seda on üks meie mees, Puhja koguduse vaimulik Tiit Kuusemaa. Ta on saanud ülesande toetada tööd Aafrikas. Selleks on moodustatud MTÜ Sambia Sõbrad, mille peamine eesmärk on leida sponsoreid orbudele, puudustkannatavatele pastoritele ja humanitaarabiprojektidele. Nii on meil misjonärid Venemaal ja Hongkongis ning järgmisel aastal veel kusagil keegi.
Hea lugeja, soovin sulle rõõmsat ülestõusmispühade järgset aega. Mõtle sellele, milline on sinu koht selles imelises vastuvõtmise ja andmise ringis.

 

 

 

 
 

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja