Tark on teha õiged otsused

Kirikuaasta viimased pühapäevad toovad meie silmade ette olulised teemad. Möödunud pühapäeva teema oli valvamine ja tuleval pühapäeval Kristus – kõiksuse Issand. Tähendamissõna peigmeest ootavatest tüdrukutest (Mt 25:1–13) jagab inimesed pisut teisiti, kui meil kirikus on kombeks: tarkadeks ja rumalateks ehk arukateks ja arututeks. Eks meie ole ikka rohkem rääkinud usklikest ja uskmatutest, vagadest ja ilmalikest. Kas ja kui palju kirik väärtustab tarkust, arukust, intelligentsust, võimet näha asju ette? Meie omaaegne Vana Testamendi professor Evald Saag armastas ikka rõhutada: poisid, ega kirikuõpetajale ei maksta palka jumalateenistuse pidamise eest, see on iseendast mõistetav tegevus, aga õpetaja ülesanne on olla asjatundja ja suuta anda inimestele nõu nende küsimustes, olla ekspert.
Küllap seda mõtet kannab ka meil on laialt levinud arusaam, mille järgi vaimulikku nimetatakse õpetajaks, heebrea keeli rabiks. Kas kirik oskab anda nõu tänapäeva keeruliste küsimuste küüsis olevale noorele, keskealisele või elatanud inimesele? Tarkade ja rumalate neitsite erinevus oli selles, et kuigi kõigil kümnel olid kaasas lambid, olid vaid viis ettenägelikud ja varusid ka õli. Kõik nad jäid magama, keegi ei suuda lõputult valvata ja oodata, aga ühtedel oli õli varuks, teised olid oma lambid tühjaks põletanud.
Millegipärast on viimastel sajanditel rõhutatud rohkem inimese vagadust ja südame usku, mitte et see poleks oluline, vaid see ei asenda tarkust, mida saame Piiblit uurides ja Piibliga tööd tehes. Allikate juurde minek ja pühakirja uurimine pakub meile tõelist naudingut. Lutheri viis teeside naelutamisele töö Piibliga.
Olen osalenud mitmel nõupidamisel ja konverentsil, kus on käsitletud läheneva 500. reformatsiooniaastapäeva ettevalmistust. Martin Luther ei alustanud reformatsiooni selleks, et mõne aastaga viia läbi reformid ja siis elada edasi sajandeid, nagu reformatsiooni poleks olnud. Reformatsioon oli tema jaoks jätkuv uuenemine – semper reformanda. Üheks eriliseks kogemuseks oli mulle novembri alguses Wuppertalis Barmeni teoloogilise avalduse sündimisega seotud kiriku külastus. Õieti ei ole II maailmasõjas Briti armee poolt purustatud kirikust rohkem järel kui pisut müüre, aga sellel paigal on kirikuloo seisukohalt seda suurem tähtsus.
Münsteri ülikooli evangeelse usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia professor Michael Beintker ütles Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 7. täiskogul Firenzes (veebiajakiri Kirik ja Teoloogia nr 44/12.10.2012): «Reformatsioon on ümberpöördumise liikumine Jeesuse Kristuse kui tõelise viinapuu poole. See on pöördumisliikumine, kus kirik vabastatakse oma kristuseunustusest, oma vaimutusest ja oma rutiiniks kivinenud armastusest. See on n-ö kiriku «reformateerimine» /—/ Ainult see kirik, mis taolisel moel võib pöörduda Kristuse poole ja tõepoolest ka pöördub, on tuleviku jaoks vaba. Tegemist on seisukorra taastamisega, kus Kristusega seotud olemisest võõrandunud kirik on taas Jeesuse Kristuse kui oma aluse ja allika juures. Prominentne näide sellisest pöördumisliikumisest evangeelse kristlaskonna uuemas ajaloos on Barmeni Teoloogiline Avaldus aastast 1934, mil tunnistuskiriku sinodid Saksamaal tahtsid kiriku äärmise enesestvõõrdumise olukorras teostada otsustavat pööret kiriku allika juurde – Jeesuse Kristuse kui ainsa Jumala Sõna juurde, «keda peame kuulama, keda peame elus ja surmas usaldama ning kellele peame kuuletuma». /—/ Kirik, mis ikka ja jälle on kõrvale kaldumas või ära langemas oma genuiinsest vormist, oma autentsusest Jeesuse Kristuse kirikuna, peab reformatsiooni läbi jõudma taas oma allikale ning võitma Jeesusest Kristusest kui allikast oma autentsuse tagasi. /—/ Seejuures on vaja reformatsiooni ja reformi vahel vahet teha. Hoolimata sõnasugulusest ja ristuvast sõnaloost on nende vahel erinevus. Reformatsioon on suunatud kristusesuhte kujuvõtmisele ja seega kiriku olemusliku keskme uuenemisele. Reformid on suunatud kirikliku elu uuendavale kujundamisele – muutustele organisatsioonis, praktikas ja struktuuris.»
Soovin tarkust meie kirikule, kirikukogule ja töötegijatele!

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
assessor