Tänamine, tänu ja tänulikkus –  kellele ja miks?

Taas on käes aeg, kus me kirikus avalikult täname. Inimesi. Jumalat täname loodetavasti iga päev ja igal pool. Selleks ei ole vaja ilmtingimata korraldada eraldi jumalateenistust või mõnd muud talitust. Vaikne palve ja tänu huulil on meie igapäevane olemus. 

Kas ja kuidas peaksime ja võiksime tänada aga oma lähedasi? Kas see on kristlasele omane ja vajalik? 

Kunagi ammu, kui mõned meie kogudused hakkasid jagama tänumärke kaastöölistele, rääkisin sellest ka meie koguduses. See leidis tookord pigem negatiivset vastukaja stiilis „mis tänu? Inimesele? Kirikus?“. Kas me tõstame inimese Jumalast kõrgemale?   

Minu enda selge seisukoht on, et inimesed vajavad tunnustust ja tänu – ka kirikus. Inimene on lihast ja luust ning elab lisaks leivale ja Jumala sõnale ka heast sõnast, mis tuleb talle sõbralt, kaaslaselt, tööandjalt, ühiskonnast jne. See on väga oluline tagasiside sellele, mida inimene teeb. See on tunnustus ja märkamine. 

Eriti oluline on see kirikus, kus me kõik teeme väga palju vabatahtlikkuse alusel ja mingit materiaalset tasu ei saagi. Ütleb ju vanasõnagi, et kiida lolli, siis loll teeb tööd. Vahel on tunne, et see vabatahtlik töö „elabki“ selle lause peal. Mida rohkem kiidetakse, seda rohkem on õhinat ka panustada – seejuures olen kindel, et keegi pole loll, vaid me oleme inimesed, kes vajavad tähelepanu ja kiitust. Ilma tänuta me tegelikult ei jaksa. Läbipõlemist on kahjuks ka kirikus ja mitte vähe. 

Mul endal pole üldse raske teisi kiita. Usun ja loodan, et seda on ka mu kaasteelised märganud. Hea sõna ei maksa midagi, aga näha, et su lähedase nägu läheb selle peale rõõmsaks, on nii tore ning tänu peegeldub ju tagasi ja samas ka edasi, sest teine inimene läheb ja külvab seda kolmandale, neljandale …

Tänamise juures on aga veel üks aspekt. Või isegi kaks. Üks on see, et tegelikult me ei hakka ju midagi tegema selle pärast, et ootame autasu. Või ootame? Kui teeme palgatööd, siis tõesti ootame tasu ja see on arusaadav. Vabatahtlikku tööd tehes arvan, et me ei mõtle, kas ma saan selle eest ordeni, aukirja või spaapaketi. Seda enam on nii tore, kui saame mõnd tublit inimest tunnustada, ja omakorda on tore, kui keegi meid on tähele pannud. 

Teine aspekt selle juures on aga eestlaslik (või on see ikka ainult meile omane?) tagasihoidlikkus. Vastused stiilis „ah, mis nüüd mina“, „oh, mis te nüüd“ on ju endiselt meie ühiskonnas tavapärased. Ent sellele lisandub tihti ka loomuomane tagasihoidlikkus, kus inimene tunneb suisa piinlikkust, et kas ma tõesti pean minema ja võtma selle tänu vastu. Ilus sõna sellele on kohmetus. Tunnistan, et seda olen ma käesoleval aastal kiriku tänuürituse valguses kõrvalt näinud. 

Selles reaktsioonis on siirus. Selles pole upsakust või silmakirjalikkust. Selles on nii siiras üllatus, et inimene hakkab otsima vabandusi, miks ta ikka pole selle tänu vääriline – et kindlasti oleks keegi teine teinud paremini, ilusamini … teised olid ka tublid, ma ei teinud seda ju üksi … 

Ta ei tee seda kindlasti avalikult. Ta lihtsalt ei usu oma kõrvu, et tema tegevust on märgatud ja võetud vaevaks tema kandidatuur tänuüritusele ka esitada. Selles on tänulikkust. Palju. Võiks ju mõelda, et mis see karbike märgiga riiulil, mida ehk kord või kaks elus rinda paned, sulle juurde annab. Aga annab! See on soe tunne. Tunne, et see, mida teed, on õige ja see läheb teistele korda. 

Mis oleks veel suurem maine tunnustus kui tänu Jumalariigi heaks tehtud töö eest. Kui hea meel mul on selle üle, et me järjest rohkem märkame oma kaasteelisi ja kaastöölisi juba nüüd, praegu, kui nad on meie kõrval, sest kui tihti me oleme jäänud tänamisega ka hiljaks … 

Minu lapsepõlves ei olnud sellist tänamise süsteemi kirikus ja mäletan, et osalesin mitmel matusel, kus öeldi, et küll tema oli vägev kiriku töötegija, ja loetleti üles kõik see, mis inimene oma eluajal oli teinud. Mõtlesin siis, et miks teda eluajal esile ei tõstetud ega kiidetud. Seetõttu on hea meel, et järjest enam on täide läinud need sõnad, mis meie kauaaegne vaimulik Paul Saar ütles: „Inimesele on lilli ikka eluajal vaja viia, mitte surnuaeda.“ 

Elagem siis nii, et märkame oma lähedasi, aga ka mitte ainult lähedasi – ka neid, kes on meile võõrad, kuid väärivad tunnustust ja head sõna. Tänulikkus külvab tänulikkust ja tänulikuks meeleks on meil põhjust iga päev. Ka tänases, ülikeerulises maailmas. Üle kõige olgu tänu Jumalale! 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist