Tallinna toomkiriku altarisein on esmakordselt lähivaates avatud

Tallinna toomkiriku altariseina ümber kõrguvad pilkupüüdvad tellingud, kus toimetavad kunstiajaloolased, restauraatorid, kunstiakadeemia õppejõud ja üliõpilased. Isegi maksu- ja tolliamet käis kohal. Asjasse toovad selgust koguduse õpetaja Arho Tuhkru ja kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem.

Tänavu möödub 330 aastat toomkiriku taaspühitsemisest. Oli ju 1684. aastal Toompea põlengul hävinud ka kirik. Esmalt taastati kiriku kellad. Järgmiseks altarisein ja kantsel, mis valmisid Christian Ackermanni käe all. Arho Tuhkru sõnul tekkis koguduses mõte sel aastal pühenduda sügavamalt Ackermanni loomingu uurimisele.

Koguduse idee
«Initsiatiiv tuli toomkoguduse poolt, oleme selle suurprojekti algatajad. Hakkasime vaatama, kes meid aidata saaks,» selgitab Tuhkru. «Ja kaasalööjaid tuli aina juurde. See on näide, kuidas ühest väikesest ideest saab suur asi. Appi tuli kunstimuuseum, tulid restauraatorid, EKA, muinsuskaitse jne. Meil on palju koostööpartnereid.
Mõte idanes ja läks kasvama. Nüüdseks on koguduse ideest saanud nelja-aastane suurprojekt, mille käigus võetakse uurimise alla Ackermanni looming ka teistes Eesti kirikutes. Loodame, et kõik ka teoks saab ja kulmineerub 2020. aastal suure näitusega Tallinna Niguliste kirikus.»
Erilistest tellingutest rääkides ütles Tuhkru, et kui on nii väärikas koht nagu toomkirik ja tema altarisein, siis ka need tööriistad, mida kasutatakse, peavad olema väärikad ja lugupidavad, selle töö jaoks eraldi tehtud. «Lähteülesanne oli, et altar oleks vaadeldav ja teenitav, altaripilt nähtav, et altar oleks soliidne. EKA prof Hannes Praksi ja tema üliõpilaste õpitubadest kasvasidki välja need tellingud.»
Õp Tuhkru kiidab kaasalööjaid ja rõhutab, et seda tööd on tehtud paljuski õhinapõhiselt. «On suurepärane, et kirik saab olla siin erinevate inimeste kohtumispaik ja kõnetada neid omamoodi,» rõhutab Tuhkru.
Toomkiriku altariseina tehnilisi uuringuid juhivad kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem Eesti Kunstimuuseumist, konservaatorid Isabel Aaso-Zahradnikova ja Hilkka Hiiop (EKM/EKA). Uurimistöös osalevad ka EKA konserveerimisosakonna üliõpilased.

Andekas ja arrogantne
Tiina-Mall Kreem räägib sellest, kes oli Christian Ackermann: «Barokkaltariseina autor Ackermann paistis silma erakordse andekusega, aga ka ülbe käitumisega. Kui Ackermann Preisimaalt 1670. aastal siia tuli, asus ta tööle Elert Thiele sellina. Pärast Thiele surma abiellus ta oma meistri lese Anna Martensiga.
Kuid tsunfti ta ei astunud. Ta tunnetas oma andekust ja talle ei meeldinud see hinnakiri, millega tsunftimeistrid töötasid. Samuti oleks ta pidanud mitmeid makse maksma ja oleks olnud kõige noorem tsunftimeister, mis tähendas vanema meistri käsu peale kohale jooksmist. See on üks väga ebameeldiv asi, eriti kui sa saad aru, et oled teistest parem.»
Kust me seda kõike teame? «Tallinna linnaarhiivis on säilinud paks patakas kirju Ackermanni ja Tallinna tislerite tsunfti vahel. Sealt saame lugeda, kuidas tsunftimeistrid olid Ackermanniga hädas, süüdistasid teda selles, et ta võtab nende leiva käest ära ja üldse käitub nii, nagu oleks ta üks Antiik-Kreeka skulptor Pheidias (u 480 eKr – u 430 eKr – T. P.).
Ackermann arvas, et siinsed puunikerdajad ei tea, mis see töö üldse on ja tema võiks seda hoopis neile õpetada. Ta tunnetas oma üleolekut. Mis aga tema isiku veel skandaalseks teeb, on märge Oleviste kiriku meetrikaraamatus tema esimese poja sünni puhul, et abiellumisest on möödunud ainult 22 nädalat ja kolm päeva. See on 17. saj ühiskonnas erakordne.
Ma arvan, et see, mida Acker­mann kõik Eesti kirikute heaks on teinud, võiks olla talle abiks selle patu lunastamisel. Ackermann oli abielludes Oleviste koguduse liige ja tema kaks last on seal ristitud. Siis aga ilmub Ackermanni pere kasv Tallinna toomkoguduse meetrikaraamatutesse. Ta oli toomkoguduse liige, tema järgmised kaheksa last on siin ristitud ja me võime tõeliselt ette kujutada, kuidas ta siin käis.»

Põhjalikud uuringud
Tiina-Mall Kreem kaitses oma magistritööd Ackermannist 1999. aastal. «Tookord sain ma tema töid küll kohapeal vaadata, kuid mul ei olnud mingitki võimalust näha neid ligidalt ja teha uuringuid. Eks see oli ju naeruväärne, kuidas üliõpilane vaatas figuure teatribinokliga.
Siin me saame Ackermanni pärandit lähemalt uurida. Mitte keegi ei ole varem saanud vaadata seda, kuidas altariseina figuurid on kokku pandud. Meil oli abiks ka maksu- ja tolliamet, kes panustas oma põhitöö kõrvalt kultuuriväärtuste uurimisse.
Oleme saanud teada, et Ackermann kasutas liimpuitu ja sellepärast on figuurid ka nii hästi säilinud. Me arvasime, et ta kasutas puittappe, kuid on kasutanud hoopis lamedaid sepanaelu. Saime ka teada, milline Ackermanni sein originaalis oli. 1866. a on arhitekt Otto Pius Hippiuse projekti järgi ehitatud altarisein ümber ja kaks alumist korrust ongi ehitatud 19. sajandil.»

Ackermann maakirikutes
Järgmiseks hakatakse uurima toomkiriku kantslit, sest kantsel on ümber tõstetud ja seda on muudetud. Otsitakse vastust küsimusele, kui palju seal on Ackermanni. Edasi tahetakse üle kontrollida kõik Ackermanniga seotud altariseinad ja kantslid maakirikutes, et saada teada, kus on Ackermanni enda looming ja kus on tema abiliste tööd.
«Kultuurilooliselt on see projekt väga suur töö ja oluline interdistsiplinaarsusele, sest me ei räägi eraldi enam värvist, maalikunstist või nikerduskunstist, vaid räägime kõigest koos,» selgitab Kreem.
Projekt lõpeb 2020. aastal näitusega «Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas» Tallinna Niguliste kirikus. Praegu aga tasub igaühel toomkirikusse astuda, et ainulaadset hetke oma silmaga näha.
Tiiu Pikkur

Christian Ackermanni töid
Tallinna toomkiriku puukantsel ja altar, mitmed vappepitaafid
Järva-Madise kiriku altar ja puukantsel
Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium
Simuna kiriku altar
Türi kiriku altar ja kantsel
Kell Tallinna Püha Vaimu kiriku seinas
Martna kiriku altarifiguurid ja retaabel
Juuru kiriku kantsel
Karuse kiriku kantsel
Koeru kiriku krutsifiks
Vigala kiriku kantsel ja altar

Pildigalerii: