Talentidest ja teenimisest

Mt 25:14–30
Rahast ei sobi rääkida, ammugi veel kirikus – see mõte on nii levinud ja paraku vahel ka endal meeles mõlkunud. Ometi elame ju mitte veel taevariigis, vaid materiaalses maailmas ja seepärast peavad rahaasjadega tegelema ka kirikuinimesed.
Jeesus ei tunne mingit valehäbi, kui ta oma tähendamissõnas jutustab rahast ja selle kasutamisest. Tähendamissõna ei ole meile aga antud mitte äritegevuse õppimiseks, vaid see räägib taevariigi ootusest ja selleks valmistumisest. Isand on lahkudes jaganud sulastele oma varanduse, igaüks on saanud midagi vastavalt oma suutlikkusele. Tagasi tulles kiidab isand sulaseid, kes on talentidega kaubelnud. Ühtmoodi saavad kiita nii see, kes on teeninud juurde viis talenti, kui ka see, kes sai kaks. Kolmas sulane aga ei võtnud midagi kasulikku ette kas laiskusest või kartusest riskida, kuigi ka temal oli piisavalt aega ja võimalusi. Isanda ette astudes ei hakka ta end välja vabandama või andestust paluma oma tegevusetuse pärast, vaid esmalt annab ta hinnangu isandale, öeldes et see on vali mees. Eks isand laskub siis sulasega samale tasemele ning vali on ka tema vastus. Kolmas sulane toob tähendamissõnasse pinge, lahkheli, see iseloomustab sulase suhet isandaga, mis on samuti täis pinget, hirmu, süüdistusi.
Tihti ütlevad ka inimesed, et Jumal on karm, vägivaldne ja karistav. Nad süüdistavad teda, et ta nõuab seda, mida pole kunagi andnud, lõigates seda, mida pole külvanud. Ometi on ju kõik, mis meil on, üksnes Jumala and. Nagu ka talendid, mida sulased said, kuulusid tegelikult isandale, olid vaid antud neile kasutamiseks. Samuti kuulus isandale ka teenitud tulu.
Isand on andnud kõigile sulastele midagi, kõigil ei ole küll võrdselt talente, kuid on võrdselt aega ja võimalusi. Just nii tegutseb Jumal – ta on kinkinud kõigile midagi, igaühele tema suutlikkust mööda, sest Jumal tunneb oma lapsi. Ta on kinkinud meile aja ja vabaduse neid ande kasutada, ta ei sunni ega kontrolli, kuid nõuab aru, kui kord seisame tema ees.
Kena, et eesti keeles on sõna „talent“ kinnistunud mitte niivõrd muistse rahaühikuna, vaid eelkõige andekuse mõistes. Issand on kinkinud ka meile kõigile talente, andeid ja võimeid. Kellele rohkem, kellele vähem. Keegi ei ole aga täiesti andetu. Ja keegi ei tohi oma talente maha matta. Jumalariigi tööle ei kutsuta vaid üliandekaid superinimesi. Enamik inimesi, ka koguduseliikmeid, ongi just need ühe talendi sulased, täiesti tavalised inimesed, kuid ka nemad on igaüks oma osa andes olulised.
Me ei tea, kas kolmas sulane mattis oma talendi maha hirmust isanda ees või tundis ta end liiga alaväärsena teiste sulaste kõrval, kes said rohkem talente kasutada, või oli ta lihtsalt laisk. Kartus ebaõnnestuda, läbi kukkuda, enda võimekuse võrdlemine teistega ja sellest tingitud alaväärsus, samuti mugavus ja laiskus on põhjused, miks inimesed oma talendid kui anded maha matavad. Hirm ebaõnnestuda on nii inimlik ja loomulik, seda oleme tundnud kõik, kes rohkem, kes vähem.
Me ei tea, kas ja kui palju kartsid esimene ja teine sulane isanda rahaga tehinguid tehes. Ometi nad tegutsesid. Kui isand oli neile usaldanud raha ja andnud volitused selle kasutamiseks, siis talentidega kaubeldes nad mitte ainult ei vastanud usaldusega isanda usaldusele, vaid näitasid üles ka lojaalsust temale – see on isanda raha ja nemad on isanda teenrid. Kaubeldes tunnistasid nad isandast ja tema teenimisest avalikult.
Kui esimesed sulased oleksid samuti talendid maha matnud ja jäänud passiivselt isanda tagasitulekut ootama, oleks neile ilmselt sama karistus osaks saanud. Kui aga tehingud oleksid ebaõnnestunud? Kui nad kasu teenimise asemel oleksid isandale hoopis kahju toonud oma tehingutega? Me ei tea, milline oleks siis isanda vastus olnud, tähendamissõna ei räägigi sellisest variandist, ebaõnnestumisest. Isand oli jaganud raha sulastele, tundes nende võimeid ja võimalusi. Ja ta ootas neilt eelkõige ustavust, mitte vaid rahalist kasumit.
Kui Issand on meile jaganud andeid ja võimeid, siis neid kasutades ei peaks ka meie kartma ebaõnnestumisi. Jah, mitte alati ei pruugi kõik ettevõtmised hiilgavalt õnnestuda, kuid vigadest ju õpime. Kes komistab, aga ei kuku, astub pika sammu. Ebaõnnestumine võib olla probleem inimese jaoks, mitte aga Jumala jaoks. Issand ei nõua meilt, et oleksime alati edukad. Ta on meie juures, kui komistame, ta on meiega ka siis, kui kukume, ning aitab meid taas jalule. Ta vaid ootab, et me jätkaks teed, jätkaks tema teenimist nende talentidega, mida ta on meile kinkinud. Et ükskord tema ees seistes saaksime ka kuulda sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“
Aamen.

 

 

 

 

Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja