Talent on taeva kingitus

Täna möödub 90 aastat Kalev Raave sündimisest Tartumaal Konguta vallas Majala külas Ihatsi talus. 4. märtsil täitus 12 aastat, mil teda enam ei ole füüsiliselt meie hulgas. Kuid minu meelest ja lähedaste sugulaste ning paljude Halliste inimeste meelest on ta mõtte ja tunde poolest siiski siin ja praegu koguduseelu korraldamisel toimetamas, nõu andmas ning julgustamas uusi ideid ja väljakutseid Halliste kihelkonna vaimuelus või argipäevas ellu viima.
Kalevil oli visiooni tulevikuvaateks. Tema sõnal oli mõju kaaslase liikumapanemiseks seatud eesmärgile jõudmiseks. Sealjuures oli ta väga oikumeeniline isiksus suhtlemisel erinevate konfessioonide inimestega.
Näib olevat nõnda, et inimesed jagunevad kolme gruppi: vedurid, sidurid ja pidurid. Ühed on eestvedajateks ühiskondlikus elus, teised tulevad sellega kaasa, kolmandad toimivad edasiliikumise piduritena. Kalev oli võimsa jõuga vedur, kelle Jumal saatis Halliste kirikut varemetest üles ehitama. Jumal on ikka tarvitanud oma plaanide teostamiseks tema õnnistusega varustatud inimesi.
Mäletan üht oma elu episoodi Otepää kiriku juures 1989. a heinakuul usuteaduse instituudi suvelaagris viibimisest. Vestlesin Kaleviga enda võimalikust vaimulikuna teenimise alustamisest mõnes EELK koguduses. Kui ma pisut kahtlesin, et kas ma saan kirikuõpetaja tööga nii kohe hakkama, siis just tema julgustas ja innustas mind igati inspireerivalt hea sõnaga vaimulikku teenistusse asuma. Aasta pärast alustasin pärast ordinatsiooni Suure-Jaani ja Kõpu koguduse teenimist päris enesekindla tundega.

Nagu inimnäolise sotsialismi esindaja
Kalev Raave alustas Viljandi rajoonis töötamist juba 60 aastat tagasi – 1955. a septembrikuus rajooni ajalehe peatoimetajana. Mõned aastad hiljem mäletan teda kooliõpetajate augustikuu nõupidamistelt Viljandi kultuurimaja saalis. Kalev pidas seal rajooni hariduselu eest vastutava parteilise tippjuhina möödunud õppeaasta kohta ülevaatliku aruandekõne.
Tema esinemine oli kuulajates vaimustust tekitav nii väliselt kui kõne sisult. Juba siis arvasid mõned pedagoogid, et tänane põhikõneleja võiks oma lahke ja hingestatud hoiaku poolest olla ka kirikuõpetaja, kui ajad oleksid endised. Kalev tundus meile oma meeldivate isiksuseomadustega nagu inimnäolise sotsialismi esindaja.
Isiklikult sain Kaleviga esimest korda kohtuda väljakutsel rajoonikomiteesse EVE majja tema kabinetti, kus ta komitee sekretärina mind kui Heimtali kooli õpetajat juhendas surnuaiapüha kõnet koostama ja pidama Suure-Jaani surnuaial 7. juunil 1959. a.
Siinkohal tahan veel lisada, et 1959. a kevadel alustas tööd Viljandi naiskoor Eha. Koori asutamise hingeks oli Kalev Raave. Seni ei olnudki Viljandis ülelinnalist naiskoori. Raave leidis uue koori asutamiseks tugeva initsiatiivgrupi, kuhu kuulus ka tema abikaasa Liidia Raave. Eha on jäänud läbi aastakümnete Viljandi arvestatavaks kooriks.
Juba aasta varem, 1958. aastal, kui Holstre kool pühitses 125. aastapäeva, osales nendes pidustustes ka rajooni hariduselu üldjuhtiva isikuna Kalev Raave. Kooli juhtkonna initsiatiivil ja Kalevi heakskiidul otsustati paigaldada koolimaja õuele Eesti ärkamisaja ühe suurkuju Holstre Pulleritsu vallakooli koolmeistri Jaan Adamsoni (1824–1879) mälestuskivi.
Kui ma 1961. a Holstre 8-kl kooli direktorina tööd alustasin, siis juba ülejärgmisel aastal, 7. septembril 1963 avasime kooli õuel koguka mälestuskivi Jaan Adamsonile ja ühtlasi meenutasime hea sõnaga Kalev Raavet, kelle eestiaatelise mõtlemise toel see tookordsetes sellele vastuseisvates oludes teoks sai.

Heategu ei jäänud karistamata
Möödus veel ligi 25 aastat sumbunud õhkkonnas elamist. Ka nendes kitsastes tingimustes õnnestus Kalevil oma ametipostidel rahva heaks mõndagi ära teha. 1969. a algatas Kalev Raave Võrtsjärve kolhoosi esimehe ametikohal Võrtsjärve suvemängude korraldamist.
See seitsme Võrtsjärve-äärse valla kultuuri- ja spordiüritus, milles osaleb seitsme Võrtsjärve-äärse valla rahvas lastest pensionärideni, on kestnud juba 44 aastat. Suvemängudega edendatakse inimestes tervet ellusuhtumist ning hoitakse Võrtsjärve-äärsete valdade ühistegevuse traditsioone.
Taastatud Eesti Vabariigi oludes valis rahvas Kalev Raave riigikokku, kus ta töötas rahvasaadikuna Koonderakonna Ühenduse fraktsiooni liikmena 1992–1995.
Viljandi praost Herbert Kuurme kirjutab 1995. aastal: «Kalev Raave oli noorena tõsiselt kokku puutunud kirikueluga, teinud mitu aastat aktiivset kaastööd kiriku noortelehele Laste Sõber. Siis oli ta ajakirjanik, kolhoosiesimees, ministeeriumitöötaja, teatridirektor, sovhoosidirektor ja muudki. Igal pool püüdis seista inimeste eest, teha midagi inimeste heaks. Selle «süüteo» eest ta vangigi pandi.»
Minu meelest on Kalev Raave eriti ere näide sellest paradoksaalsest elutõest, et heategu ei jää karistamata.
Kalev ise on kirjutanud valimisliidu Kindel Kodu tutvustuslehes järgmist: «Kurjuse võimu aastatel suutsin aidata kahes Eestimaa paigas maarahval paremini elada – Võrtsjärve ja Pühajärve mail. Võrtsjärve kolhoosis esimestena Eesti külas hakkasime kõigile majandite vanuritele maksma rahalist pensioni. Sama kolhoosi kõigile majandi liikmetele, samuti esimestena Eesti külas, andsime 4 nädalat palgalist puhkust (60ndatel aastatel). Suutsin üle elada maapealses põrgus olemise – kommunistliku režiimi aegse Patarei vangla.»
Aga oma elu suurimateks kordaminekuteks luges Kalev seda, et tal on neli toredat last ja et neil kõigil on oma kodu ja oma pere.
Valimisliidu Kindel Kodu saadikuna kirjutab ta õigesti ja armsasti: «Kodu on meie elu alus. Kodust saab alguse kõik. Ka usk ja isamaa. Kindlast kodust seda enam.»
Ja Kalev jätkab oma elu suurimaid kordaminekuid tema enda sõnadega öeldult: «Et ma veel vanas eas leidsin taas Jumala, et ehitasime üles Halliste uue kiriku; et kasvatasin Halliste koguduse 11-kordseks (82 liikmelt tuhandeliikmeliseks). Halliste kirik – see on minu lunastus valesti elatud aastate eest, tehtud vigade eest, okupantide teenimise eest. Halliste kirik – see on krooniks kõigele senitehtule.»

Kirik ja kool kuuluvad kokku
Juba 1990. a, kiriku taastamise ajal, kirjutas Kalev Sakalas lootusrikkalt, et «Halliste kirikust saab püha mälestusmärk eesti rahva kannatustele ja kõikidele kannatanutele. Nagu kerkib varemetest Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks». Just nõnda läkski – 1991. a 20. augustil saime Eesti Vabariigi tagasi ja toomapäeval, 21. detsembril 1991 pühitseti uuendatult taastatud Halliste kirik.
Imetlusväärne, et Kalevil jätkus jõudu ja tahet ka naaberkiriku, Karksi Peetri kiriku remontimisele ja koguduseelu intensiivsele käivitamisele samaaegselt Halliste kiriku ehitamisega 80/90ndate vahetusel alates 1988. a oktoobrikuust. 4. detsembril samal aastal ordineeriti Kalev Raave Karksi kirikus vaimuliku ametisse. Sellele elas kaasa kirikutäis rahvast.
Lisaksin monumentaalse ehitisena teiseks Halliste põhikooli hoone, mis valmis 1998 ja mille ehitamise organiseerimise raskuskese lasus samuti Kalevil. Kool ja kirik on kokku kuuluvad institutsioonid läbi ajaloo ja jäävad selleks, sest Kristus soovib kõik rahvad ristida ja õpetada pidama, mida ta on meil käskinud (Vt Mt 28,19–20). Selleks läheb püsivalt vaja kirikut ja koolimaja.
Mina igatahes sain südamest ülirõõmsaks, kui Halliste kool pidi Kalev Raave tahtel ja nägemusel tööle hakkama usuõpetusega koolina. Õp Malle Neerot mäletab, kuidas Kalev olevat korduvalt rääkinud, et tal on koolimaja valmimisel unistuseks näha Halliste koolimajja sisenemise peaukse kohal kõrgel kaarel nimetust Halliste Kristlik Kool.
Paraku 18 aastat hiljem oli valus kuulda, kui vaimulike teenistusnõupidamisel pidime nentima, et usuõpetusega koolist, liiatigi päris kristlikust koolist ei saavat praegu Halliste kooli puhul rääkida. Mida ütleks või tunneks Kalev seda kogedes?
Aga loodame, et ajad paranevad (või nagu ärkamisajal öeldi: aeg annab arutust) ja Halliste põhikooli kõigis klassides saavad lapsed jälle õppida usuõpetust. Ja see võimalus laieneks Eesti Vabariigi kõigile põhikoolidele ja gümnaasiumidele.
Eesti kauneimaid ja avaramaid ning moodsamaid maa põhikoole koos juurde ehitatud kaasaegse võimlaga oleks kõigeväelise Jumala ja tema püha sõna õpetamiseks minu meelest väärikas keskkond, kui jätkuks lastevanematel soovi ja tahet ning õpetajatel ettevalmistust.
Ei või ju lapsed ja noored jääda ilma usulise hariduseta kristliku tausta ning juurtega Euroopa Liidus, kus usulise hariduse omandamine kuulub iga lapse põhiõiguste hulka ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt, mis võeti vastu 20. novembril 1989 (Convention on the Rights of the child) ja millega Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991.

Ole tänatud, hea inimene!
Aastal 2003, s.o aasta enne meie hulgast lahkumist, avaldas Kalev ajalehes Eesti Kirik viis jutlust, valdavalt lõikuskuus. Need on nagu tema vaimulik testament oma järeltulijaile, eriti kogudusele. Nendes ta avaldab oma mõtteid Piibli sõna alusel ja valgustusel: igapäevasest leivast, jumalikust eluvalgusest, südametempli puhastamisest, palvetamisest ja talentidest tänapäeval.
Kalev rõhutas inimkoosluse põhimõttena, et kõik oleks kootud usu ja armastusega lootuse kangasse. Ka on Kalev ilusaks eeskujuks tänamise oskusega. Vähimagi teene eest ei jätnud ta ligimest tänamata, leides selleks mitmeid sõnalisi väljendusi. Sageli kuulsime temalt vestluse lõpuks: «Ole tänatud, hea inimene!»
Me oleme tuttavad Jeesuse tähendamissõnaga talentidest Matteuse evangeeliumi 25. peatükis (s 14–30).
Kalev kirjutab selle kirjakoha jutluses, et «Kristuse ajal oli talent rahaühik. Tänapäeval tähendab talent vaimuannet. Igaühes meis on oma talent vaimuannete kujul. Mõnes viis korda suurem kui teises». Ütleksin siia juurde, et Kalevil endal oli eriliselt kõrge talent ehk vaimuanne võrreldes kas või n-ö Harju keskmisega.
Kalev väidab, et «talent on taeva kingitus. Peaksime Piibli järgi olema head sulased ja talente kasvatama. Mitte mingil juhul neid maha matma, siis oleksime Jeesuse jutluse järgi väga halvad sulased. Ülekantud tähenduses on Jumala poolt meile kõige suuremaks talendiks antud meie elu. Kuidas me seda talenti hoiame ja kasutame?
Õppigem seejuures Jeesuselt ja toimigem tema õpetuse kohaselt. Kasutage-suurendage seda tähtsamast tähtsamat talenti, et selle väärtus mitmekordistuks. Talendi andja nõuab meilt kord aru, kuidas oleme käitunud, elanud. Milliseks on kujunenud meie valduses oleva talendi uus väärtus?
Usk ja talent on lähedased mõisted. Usk valgustab vaimuandeid. Need mõlemad on tõepoolest taeva kingitus. Ajaloolised rahaühikud talendid on ammu kadunud. Jumala armust antud talendid elavad edasi. Kasutagem siis meile antud taevaseid talente õigesti ja hästi. Nõnda nagu Jeesus õpetas».
Selle sooviga Kalev oma jutluse 13. augusti 2003 kirikulehes lõpetas. Tahame tänagi tema nõuandeid tänulikult ning heal meelel järgida Issanda abiga.
Helmut Mõtsnik,
emeriitõpetaja

Õpetaja Kalev Raave 90. sünniaastapäeva jumalateenistusel Halliste Püha Anna kirikus palmipuudepühal, 20. märtsil peetud jutlus.