Taimi Välba muusikale elatud elu

Meie juured on ajaloos. Kogu rahva ajaloos ja iga inimese isiklikus ajaloos. Tartus veedab alates 2015. aasta oktoobrist oma pensionipõlve eile 80-aastaseks saanud teenekas kirikumuusik ja koorijuht Taimi Välba.

Tema lugu algas Põltsamaal, kasvas ja pere lõi ta Tartus, kus sündis tütar Ilona Merzin, ja viljakad tööaastad veetis Taimi Viljandis, et siis taas tagasi pöörduda Emajõe Ateenasse. Tartus rõõmustavad teda hetked koos tütre ning lapselastega, rikas kontserdielu ja teda soojalt vastu võtnud Tartu Pauluse koguduse organist Anna Humal, kes ikka kutsub kirikumuusikute kooskäimistele.

Helge ja valgust täis kodu
Mind tervitab soe külalislahkus. Proua Taimi, keda on nimetatud Viljandi koorimuusika grand old lady’ks, Tartu kodu on helge ja valgust tulvil. Tubade seintel asetsevad maalid ning olulised fotomeenutused, riiulitel rohkelt raamatuid ja mälestusesemeid. Elutoas troonib klaver, mis leiab siiani kasutust.
Kahtlustan, et nii peenest serviisist ei joonud ma kohvi isegi mitte Gotlandi maavanema residentsis. Minu võõrustaja hoolitsev käsi sätib mu tassi kaunimasse kompositsiooni ülejäänud laual olevaga ja üsna pea mõistan, et ilu on see, mis minu vestluskaaslast on elus kandnud.
Ilus muusika, kunst, ilusa hingega töökad inimesed – see on see, mis teda on toitnud ja läbi elu tänulikult kandnud. „Armastuse, headuse ja ilu nägemine on mulle kogu aeg omane olnud,“ ütleb Taimi säravi silmi, lisades: „Mind teeb õnnelikuks, et olen suutnud inimestele oma tööga rõõmu teha. Pean eelkõige silmas õnnestunud kontserte. Kui on ilus kontsert, siis oled nagu allikaveega puhtaks pestud. Laulud koos naiskooriga Iris olid eriti olulised, sest kes lauldes palvetab, palvetab mitmekordselt.“

Aastad täis rõõmu
Kõige suuremaks õnneks isiklikus elus nimetab Taimi tütar Ilonat ning lapselapsi Kristjanit ja Emil Rasmust. Rõõmu on andnud tööaastad meeskooris Sakala, Viljandi Jaani koguduse naiskooris Iris ja pedagoogitöö Viljandi kultuuriakadeemias. Väga oluliseks peab juubilar akadeemias kooli- ja kirikumuusika õppetooli loomist.
Kuulen rohkelt meenutusi aastakümnetepikkusest teekonnast kõrge muusikalise taseme saavutanud meeskooriga Sakala ja naiskooriga Iris: kontserdid, kontserdireisid, konkursid-auhinnad ja ühised palvehetked. „Kunagised lauluõed Irisest, kellele sünnipäevadel helistan, tänavad kaunite kontsertide ja reiside eest, aga eriti palveosaduse eest. Iga Irise proov lõppes käest kinni hoides palveringiga. Tänasime Jumalat ja palusime nende eest, kes vajasid toetust, ka linna ja riigi eest. Sellele järgnes meieisapalve,“ meenutab Taimi, härdalt lisades: „See oli hingekosutus ja tõeline osadus.“
Naiskoori Iris nimi pärineb Taimilt. Iris tähendab kreeka keeles vikerkaart ehk silda Jumala ja koguduse vahel. Sellise silla loomine võiks vast iseloomustada kogu Taimi tööd kirikumuusika vallas: „Olen oma rada ise rajanud. Kõige tähtsam on, et armastad oma tööd ja neid inimesi, kellega töötad. On vajalik ka side hingekarjasega. Seda kõike õpib. Leidsin tee Jumala juurde, õigemini Jumal leidis mind, ning töö koguduses ja kultuuriakadeemias õpetas,“ võtab Taimi kokku oma kogemuse. Erilisel kohal on olnud ja suurt rõõmu pakkunud ka laulmine kirikumuusikute segakooris KOSK, kus kontserdireisid kujunesid justkui palverännakuteks. Taimi on veendunud, et koorijuhile on oluline ka ise olla koorilaulja.

Kõik, mis teed, tee hästi
Eesti kirikumuusikute materiaalselt kesist olukorda vaagides jagab Taimi kirikumuusika liidu esimehe Tuuliki Jürjo muret ja ütleb, et ei näe siin päikesekiirt: „Olen selle olukorra pärast palvetanud. Kõige tähtsam on, et koguduseõpetaja ja nõukogu väärtustaksid organisti tööd ja pingutaksid inimväärse palga pärast.“
Vaatamata raskustele soovitab Taimi noortele kirikumuusikutele taotleda maksimaalset kvaliteeti: „Kõik, mis sinust sõltub, olgu tehtud maksimaalselt hästi. Kui sa ei oska, siis küsi. Õpi eluaeg juurde, ära jää selle juurde, mida oskad.“
Uuele lauluraamatule mõeldes arvab ta, et vana tuleb austada, ent väga oluline on repertuaari lisada ka värskust. „Rohkem võiks olla Eesti kirikumuusikute loomingut ja rahvapäraseid koraaliviise. Ei tohi ka unustada, et inimeste hääled pühapäevahommikuti veel „magavad“, et koraalide helistikud liiga kõrged poleks,“ jagab ta asjatundlikult nõuandeid.

Kantorikoolitus Viljandis
Et toetada kirikumuusikute hakkamasaamist, loodi rektor Enn Siimeri ettepanekul ja Taimi juhtimisel 1994. aastal Viljandi kultuurikolledžisse kooli- ja kirikumuusika õppetool. „See oli minu elu ilus töö, Jumal tänatud, et sellest raamatki alles on,“ ütleb minu vestluskaaslane, viidates enda kirjutatud ja 2007. aastal ilmunud sisukale raamatule „Kantorikoolitus Viljandis“ ning sellele, et kirikumuusika eriala Viljandis enam õppida ei saa.
„Õnneks on võimalik Viljandis lõpetanute diplomitööde–missade videosalvestustega tutvuda usuteaduse instituudi raamatukogus. Diplomitöö–missa programmi töötas välja ja töid juhendas prof Ene Salumäe. Olen veendunud, et Viljandis said kirikumuusikud suurepärase koolituse just tänu Ene Salumäele,“ meenutab Taimi oma suurepärast kunagist kolleegi.
Hea sõnaga tuletab minu võõrustaja meelde ka oma õpilasi, kellele dirigeerimist ja koorijuhtimist õpetanud. Eriliselt toob ta esile Toila gümnaasiumi muusikaõpetajat ja koorijuhti Anu Pungast. Kirikumuusikutest Evi Rebina-Kanti ja Lea Salumäed, kelle kultuuriakadeemia diplomitööna valminud „Maakiriku missa“ leidis hiljuti rakendust Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisel Soomes Seinäjoe kirikus, kus ta kirikumuusikuna töötab. Inspireeriv kogemus oli ka jazz-pop eriala tudengile Silver Sepale dirigeerimist õpetada: „Kui aeg-ajalt näen Silverit esinemas, siis olen vaimustuses. Nii tore, kui sinu õpilane teeb oma tööd sinust huvitavamalt. Aitasin teda dirigeerimise vundamendi ehitamisel. Maja on ta ehitanud edasi ise ja see on väga uhke!“

Tänulik rahulolu
Kui oleme naiskoori Iris plaadilt kuulanud paar hõbehäälselt kõlavat laulu, jõuab jutujärg Eesti suurele juubelile. Minu väärikas võõrustaja ütleb, et palvetab meie riigi juhtide eest, et nad oleksid sõbralikumad, et oskaksid dialoogi pidada, et neis oleks soliidsust ja tarkust.
Taimi soovib, et eesti inimene oskaks väärtustada, kui hea on siin elada. Ristiinimesena on tema igatsus, et leitaks enda sees alandlikku meelt Jumala ees: „Tuleb elada oma võimaluste piires, nii nagu Jumal lubab, ja võtta kõik tänulikult vastu. Vanasti pidin oma töökohustuste tõttu elu mitu aastat ette planeerima, nüüd olen Jumalale tänulik iga päeva eest, mil võin hommikul silmad avada, et päike paistab, on rahu, et mu lapsed on terved.“
Tunnid on möödunud märkamatult, kohv joodud, lood räägitud. Lahkun tänuliku südamega, kaasas väärika kirikumuusiku elukogemus, tööarmastuse väärtustamine, optimism ja eriliselt sõnad, mis võtsid kokku tema kaheksa aastakümmet kestnud elutee: „Minu elu on olnud nagu merelained, isegi torm, ikka üles ja alla, aga olen erakordselt tänulik Taevaisale, et ta mulle on kinkinud just sellise elu. On olnud väga suurt õnne ja väga suurt valu. Olen mõlemaga rahul. Kui poleks olnud valu, siis ei teaks, mida tähendab suur õnn.“
Kätlin Liimets

Taimi Välba
Sündinud 27.02.1938 Põltsamaal
1966 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise eriala
1960–2007 töötanud Viljandi kultuurharidustöö koolis (hilisem kultuuriakadeemia)
1994 rajas Viljandi Kultuurikolledžis kirikumuusiku-muusikaõpetaja eriala
1995–2014 Viljandi Jaani koguduses koorijuht
1968–1998 meeskoori Sakala dirigent
2006–2013 Viljandi praostkonna muusikasekretär
Kirjutanud raamatu „Kantorikoolitus Viljandis“ (2007)
2008 Viljandi praostkonna aasta töötegija
2008 pälvis EELK Teeneteristi III järgu ordeni