Tähtsa ja veel tähtsama vahel valides

Kogu kiriku tegevus rajaneb Jeesuse misjonikäsul: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Mt 28:19–20)
See on äärmiselt oluline asi. Mitte mingi elu kvaliteedi tõstmise ega elust uuema, huvitavama ja parema arusaamise, vaid elu ja surma küsimus. Sellest sõltub õndsus ja hukatus. Sellest sõltub igavik. Sellest sõltub kõik.
See käsk ei ole antud üksnes kiriku juhtidele, vaid igale kristlasele. Sellest käsust lähtuvad laste kasvatus, meie omavahelise vestluse teemad jne. Viimselt kogu meie kiriku ja elu korraldus. Misjonitöö aluseks on siis meie mure kaasinimeste pärast, kes ilma päästmiseta Jeesuse Kristuse läbi satuvad igavesse hukatusse.
Vahel tundub mulle, et innustust misjonitööks jääb meil väheseks. Mõtleme välja mitmesuguseid põhjusi, miks seda tööd praegu teha ei saa ning kui palju muud ja väga olulist ka tegemist vajab.
Samasugust nutulaulu kuuleme paljude suust, kes halavad sellest, kuidas Vene ajal ei saanud kirikus käia. Nüüd pole mingit takistust, kuid ikka ei tulda. Kui küsida, kas sa oled ristitud, siis öeldakse, et noh, Vene ajal ei saanud ristida. Nüüd on 25 aastat sellest ajast möödas ja ikka elame nende mõjude all.
Oli aeg, kui ühel vaimulikul tuli teenindada nii palju koguduseliikmeid, et jumalateenistusel võttis armulaua jagamine liiga kaua aega. Siis hakati õpetama, et kõige tähtsam on armulauda igatseda, et ei olegi oluline nii sageli armulaual käia. Tean juhust, kui Kihelkonna kirikus oli 1000 armulaualist ja õpetaja üksinda jagas armulauda kolm ja pool tundi. See manitsus armulauda vaid igatseda oli siis mõistetav. Kuid selle olukorraga harjuti ära.
Siis ajad ja olukorrad muutusid. Kirikus ei olnud enam palju inimesi, kuid ikka mäletati seda, et tähtis on armulauda igatseda. Istuti kirikupingis ja lauldi: «Minu süda, rõõmustele, jäta patu kombed jälle, tõtta ära pimedusest, mine välja rumalusest, sest sind laual (armulaual) kutsutakse, õnnistust sul pakutakse. Jeesus, maa ja taeva Looja, tahab su sees aset teha.» Istuti ja lauldi ja igatseti, kuid armulauale läksid vaid vähesed.
Me teame ka, et Vene ajal oli misjonitöö keelatud. Tollal pidasime misjonitööd väga oluliseks, ainult et kahjuks ei saanud seda teha. Nüüd oleme selle olukorraga harjunud. Misjoniöö on väga tähtis, kuid selle peale me palju oma aega ja ressurssi ei kuluta.
Võib-olla on misjonimeelsuse puudumise põhjuseks seegi, et meil pole suurt muret isegi enda õndsuse pärast. Harva tullakse küsima, mida peaks tegema, et õndsaks saada. Inimesi huvitavad muud küsimused. Ka oma patu ja hukkamineva hinge pärast palutakse harva eestpalvet. Tavaliselt on ikka mure tervise, töö leidmise, toimetuleku, korterivahetuse, peretülide, halbade naabrite ja muu sarnase pärast. Vahel on ka veidi suuremad mured. Näiteks sõdade või loodusõnnetuste pärast. Sellest vist tulebki, et me tegutseme ja toimetame selle kaduva elu korraldamise pärast hirmsasti. Ei saa salata, vahel tuntakse ka muret kaasinimese ja isegi rahvaste hingeõndsuse pärast. Sellepärast pole ka misjonitöö päriselt lõppenud.
Nüüdsel ajal on tõepoolest hingevaenlane korraldanud asjad nii, et misjonitööd võib vabalt teha. Kurat lubab seda, sest me oleme harjunud seda mitte tegema. Tänapäeval on ta andnud meile palju võimalusi kõige muuga tegelda, nii et misjonitööks ei jää enam aega ega raha. Põhjusi misjonimõtted kõrvale jätta on piisavalt.
Misjonipühal tuleks ilmselt oma töö prioriteedid uuesti üle vaadata. Elu tõelised valikud ei ole ju hea ja halva üle otsustamises, vaid tähtsa ja veel tähtsama vahel valides. Seda eriti siis, kui me kõigega ei suuda tegelda. Oluline on, et me tähtsate asjadega tegeldes kõige tähtsamaid ära ei unustaks.

 

 

 

 
 

Joel Luhamets,
assessor