Tähenduslik orelis käik

Läinud kuu 23. päeva ennelõunaks kogunes Tartu Pauluse kiriku orelipuldi ette poolteistkümmend Eesti Orelisõprade Ühingu uudishimulikku, valdavalt tallinlastest tegevorganistid.

Tubli tööpäeva jagu tunde täitsid põhjalik tutvumine uhiuue pilliga (õnnistatud 12. septembril k.a), ühinguliste koosolek ja pärastlõunane kontsert. Kõige selle juures hingati sisse pühakojale ainuomast art noveau atmosfääri selle Põhjala jahedate toonidega interjööris ning kikitati kõrvu ruumi pea igas sopis, ka sügavatel külgrõdudel.
Akustiliselt ongi saal eripärasemaid Eestis. Määravaks just avarus – laius, pikkus, kõrgus –, sedavõrd, et lisaks lihtsalt puhtale kõlavusele pakub suisa stereofoonilisi üllatusi. Viimastest efektseima valmistavad külgrõdud sellega, et madalamad-tumedamad registrid sulanduvad üldpilti mitte oreli suunalt, vaid kostuksid nagu rõdudelt endilt.

Lõuna-Eesti suurim
Alustuseks jutustas orelikomisjoni esimees Kristel Aer instrumendi ehitamisloo Saksa, Soome, Rootsi ja Šveitsi firmade konkurentsis, mille võitis Paschen Kiel Orgelbau. Mullu alustatud töös lähtuti nii klassikalistest printsiipidest kui ka viimaste aastasadade saksa romantilistest traditsioonidest, dispositsioonis on rohkesti keelpillilaadseid registreid.
Sõnaga – suurepäraselt kõlavad nii romantiline kui ka barokkmuusika, üldse eri ajastute oopused. Ning veel, et tehniliselt moodsa pillina on kasutatud siin mitmesuguseid spetsiifilisi «vidinaid» (nt midi-funktsioonigi), mis oskuslikul kasutamisel teevad mängija ameti mitte ainult kergemaks, vaid ka huvitavaks.
Oreli vastavaid väärtusi tutvustas nende seni parima tundjana Pauluse kiriku oma organist Anna Humal. Kokkuvõttes on tegu Lõuna-Eesti suurima, 56 heliseva registriga, üldse Eesti mitmekülgseima «ühemeheorkestriga». Usutavasti inspireerib see õige pea kõikmõeldavate ürituste – kontserdisarjade, suveakadeemiate ja muu säärase – puhkemisele.
Ühingu koosoleku keskmes tutvustas Kristel Aer eelolevat, juba 4.–6. jaanuarile planeeritud huvireisi Taanimaale, eelkõige Kopenhaagenisse. Miks just Taani? Aga seepärast, et Kopenhaagen oli eeskätt 17. saj üks arenenumaid muusikakeskusi terves Euroopas ja et me teame sellest kahetsusväärselt vähe. Isegi seda enamasti mitte, et suurt lüübeklasest Buxtehudet võivad taanlased tegelikult omaks pidada. Ja Jüütimaal leidub ridamisi vanu hiilgavaid pille, millele isegi sakslased tohivad kadedad olla.

Hetked jäävad
Ning lõpuks kontsert – iseendile niiviisi, et võeti järjekorda, valiti-sobitati koos registreid ning kuulati mitte interpreeti, vaid eelkõige instrumenti ja akustikat. Õige pea aga sigines saali iselaadi publik, kui pikas reas marssis esimesse pingiritta koguduse päevahoiu ligi paarkümmend alla-meetri-inimesekest.
Loomulik väike elevus vaibus peagi, laste pilgud kinnitusid orelipuldist esiseinale projitseeritule. Ja nõnda jäädigi. Olen kindel, et sündis üks neist hetkedest, mis salvestuvad lapsepõlvest nii mõnelegi mälestuste mosaiiki elu lõpuni.
Sestap tänud nende ja meie nimel eelkõige koguduse juhatuse liikmele Priit Humalale ja piiskop Joel Luhametsale! Ei tulnud küll jutuks, ent usun, et need kenad mehed soostuvad kindlasti mõttega, et – mida rutem, seda parem – korraldataks noortele kõikjal üle maa kordki aastas kontsert seal, kus vaid kirik, orel ja kool/lasteaed, (kontsert)organiste jagub ja lapsi viimaks ehk ka.
Mõistagi ei astutaks sirgudes in corpore orelisõprade liigasse, kuid ärgem unustagem, et tuntud õhku visatud küsimusele – kas ÜKS on palju? – on ka ainult üks vastus: jah, ilmselgelt! «Ühtede» seas pole Rudolf Tobias ega Arvo Pärt ju pelgalt eesti fenomenid, eks? Nii või teisiti, koduteel saatis meid ülev enesetunne. Ikka seepärast, et üks on palju ja Pascheni orel ainulaadsena väga-väga paljulubav.
PS! Lähemalt saab lugeda Pauluse kiriku arhitektuurist, akustikast ja Eesti uusimast orelist ajakirjast Muusika 11/2015.
Ivalo Randalu