Tahaksin andeks anda 1. osa

Jukka Norvanto (snd 23. oktoobril 1957 Posios) on Soome raadiopastor. Ta on Soomes tuntud kui programmi «Piibel kaanest kaaneni» piibliõpetaja. Norvanto on ordineeritud pastoriks ja tegutseb praegu misjoniseltsi Külvaja misjoniteoloogina ning organiseerib piibliõpetust nii Soomes kui ka välismaal.

1.

Sissejuhatus
Igapäevaelus tuleb ette olukordi, kus tunneme, et meie vastu ollakse ebaõiglased. Vahel ei vastata meie ootustele, mõnikord mõistetakse meid kas tahtlikult või tahtmatult vääriti. Asjad ei lähe nii, nagu tahame või nagu kokku lepitud. Vahetevahel tunneme, et meie suhtes käitutakse enesekeskselt või ilma armastuseta. Meid võidakse ära kasutada nii vaimselt kui füüsiliselt. Meie suhtes võidakse rakendada füüsilist ja vaimset vägivalda.
Meie õiglustunnetus ja enesehinnang ei luba suhtuda meile tehtud ülekohtusse õlakehitusega. Nii peame iga päev, sageli ka teadvustamatult, olema valikute ees: kas solvuda ja kanda vimma või siis solvuda ja anda andeks. Esimene valik viib viha teele, teine lepitusse ja rahusse.

Miks anda andeks?
Kui meid on solvatud, siis tuleb esimesena pähe mõte kättemaksust. Tundub loogiline teha tagasi sama mõõduga ja lisada sellele omalt poolt veel juurde. Kerge on iseenesest tunda midagi sellist, mille Lemek sõnastas nii: «… Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki! Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!» (1Ms 4:23–24) Kristlase ülesanne pole aga mitte minna Lemeki teed, vaid andestada ja mitte üks kord, vaid üha uuesti ja uuesti.
Piiblis on mitmeid manitsusi või käske anda andeks neile, kes on meie suhtes valesti käitunud. Neist kõige tuttavam on vast Peetruse ja Jeesuse vaheline vestlus: «Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus ütles talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.»» (Mt 18:21–22, vrd Lk 17:3–4).
Sama toonitab ka Paulus: «Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!» (Kl 3:12–13)
Sama käsk on ka Ef 4:32: «Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.» Sama sisu on ka Jeesuse sõnades jüngritele: «Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: «Ma kahetsen», andesta ikka talle!» (Lk 17:3–4)
On kindel, et andeksandmine vastab Jumala tahtele ning sellisena tervendab meie elu ja toob rõõmu. An­deksandmine tervendab inimest ja tema elu ning ka tema ümbruskonda. See tuleneb sellest, et andeksandmine purustab ahelaid, tuues seeläbi vabaduse.
Andestamine vabastab meid mineviku suhetest, sest andeksandmatud asjad kummitavad meie tänastes otsustes. Andestanu ei pea enam hauduma oma mõtetes minevikus kogetud ülekohut.
Andeksandmine vabastab meid ka vääradest sidemetest kaasinimestega. Seni, kuni keeldume andestamast neile, kes on meie vastu eksinud, jääme nende inimeste vangiks. Üksnes neile mõtlemine tõstab vererõhku ja toob otsaette valuhigi, rääkimata kättemaksuplaanidest.
Andestamine vabastab ka tingimuslikust respektist. Raske on austada inimest, kellele me pole andestanud. Sel juhul jäävad teise inimese head ja lugupeetavad omadused meil märkamata või siis vähendame neid.
Hea on tähele panna sedagi, et andeksand on vabastav ka selle objektile ning vabastab ta süü- ja häbitundest. Inimene, kes on eksinud, tunneb normaalses olukorras süütunnet ning sellele võib lisanduda ka häbitunne tehtu pärast. Nii toob andestamine meie ellu vabadust ja rahu.
Andeksandmine austab ka tõde. See ei eita valet tegu, vaid vabastab selleks, et suhtuda süütundesse tõsiselt. Seda ei pea enam välja vabandama. Süütunnet pole vaja kaitsta ega peita.

(Järgneb.)
Jukka Norvanto