Hetked minus ja mina hetkedes

Kutsun Sind täna kaasa vaikuse rajale. Võib-olla oledki juba nendel päevadel ja nädalatel rohkem omaette olemiseks aega võtnud. Oled kuulanud vaikust ja leidnud nii veelgi parema ühenduse Jumalaga. On inimesi, kelle jaoks vaikus on kosutav ja julgustav. Vaikseks jäämine ning nii otseses kui kaudses mõttes seismajäämine annab võimaluse olla iseendaga, tõeliselt kohal. Tean, et mõni inimene teeb niimoodi harva, pidades sellist tegevusetut olemist pigem ajaraiskamiseks, ning samas olen olnud koos nendega, kes ütlevad, et nad vajavad vaikuses olemist nagu joogivett. Kuidas on Sinuga, hea lehelugeja?

Vahel olen kogenud, et need vaikusehetked tulevad täiesti ootamatult igapäevatoimetuste vahele. Tekib mingi olukord, mis võtab hoo maha ja tänu sellele saan märgata hetke ilu. Või on päev olnud väsitav ja tunnen, et ainus, mis mind saab kosutada, on vaiksesse paika minek, kus saan olla Jumala ees just selliselt, nagu ma olen. Tänutundes mõtlen sellele, et meid, inimesi, peatatakse selleks, et saaksime end laadida. 

Tänasele üleüldisele kiirustamisele mõeldes meenutan ühe tegusa mehe ütlust: pole siin aega niisama istuda ja olla, vaja on tegutseda, suhelda ja kõigega kursis olla. Kas ma tahaksin „kõigega“ kursis olla? See tundub sama võimatu kui kogu aeg rõõmus olemine või ilma puhkamata toimetamine. Siit jõuan järgmise küsimuseni: millega ma üldse tahan kursis olla? Mis mulle korda läheb? Mis minu maailma mahub? Maailmas mu ümber on tohutu palju infot, iga inimesega kaasneb hulk emotsioone ja sõnu, mis korraga esile kerkides oleks küllap talumatud. Kui kõik see, mis on mu ümber, oleks korraga mu maailma sees, siis ilmselt ei jääks ka võimalust vaikuses olemiseks. Kas Jumala jaoks jääks siis üldse ruumi, kui minu sees poleks vaikusel kohta?

Tean, et vaikus võib olla ka hirmutav. Näiteks siis, kui ootad vastust oma küsimusele ja tekib vaikus, mis tundub lõpmatult kestvat. Või kui seda vastust ei tulegi? On ainult vaikus ja teine inimene läheb ära. Vahel olen seda vaikust kogenud telefonikõnedes, mis lõpevadki vaikusega – jääb teadmatus, kuidas edasi ja kas oleksin saanud midagi teisiti öelda. Võib-olla oleksin saanud midagi veel küsida, aga ei osanud? Selle kohta öeldakse tavaliselt usklike keskel, et usaldame kõik Jumala hooleks – nii iseennast kui selle teise inimese ja tema olukorrad. Võimalik, et ka lohutatakse: ära mõtle sellele rohkem – oli mis oli! Kui aga need vaikusega lõppenud jutuajamised tulevad ikka ja jälle meelde, siis on keeruline neile mitte mõelda. Või kui rohkem ei õnnestugi selle inimesega rääkida? 

On hinnaline kingitus, kui inimene elab oma elu nii, et ta ei vaeva ennast ülearusega ja oskab teistega suheldes valida sobiva suhtlusviisi. Sellises suhtluseski on vaikusel oluline koht, ent see on hea mõjuga. See on vaikus, mis täidab ja ülendab, lohutab, julgustab, innustab edasi minema. Niisuguste kohtumiste kogemuses on võimalik uueneda, vaadata juba tuttavatele olukordadele värske pilguga, leida endas midagi, mida ei teatudki eneses olevat.

Neid ridu siin kirja pannes tuli mulle vaimusilmas ette mu lapsepõlve lemmikpaik ühel kraavipervel. Käisin seal sageli istumas ja mõtisklemas. Jumalast ei osanud ma siis mõelda, kuid tundsin, et niimoodi lihtsalt istumine ja olemine on mulle vajalik. Mu meenutuspildi sees on korraga kevade häälekad hetked, suvine linnulaul ja putukate sumin, sügisvihmade jõuline toon ja talvise tuisuilma järel valitsenud vaikus. Vajasin neid erinevaid hetki seal, mis aitasid mul iseendast paremini aru saada ning õpetasid märkama rohkem, kui algul arvasin sealt eest leidvat. Küllap on see nii iga inimesega – vajame neid oma hetki just selleks, et salvestada seda, mida tahame mäletada, ning panna maha endast kõik see, mida me ei jaksa kanda.

Soovin Sulle, hea lehelugeja, selles paastuajas vaikusehetki, milles saad kohtuda nii iseenda, oma ligimese kui Jumalaga. 

Tuuli Võsa

hingehoidja