Õnnistus

„Kui ma oma palatis akna juurde kõnnin, siis vaatan neid suuri puid ja mõtlen, et eks neilgi ole oma haigused. Ja lindudel, kes okstel istuvad, jälle omad.“ Haigla kõrval on park, mille puud on vanad nagu maja ise. Neil on aega olnud kasvada üle saja aasta kindlasti. Küllap on nad aegade jooksul pidanud taluma mitmeid haigusi ja vigastusi. Patsient räägib solidaarsusest. Temale paistavad tammed ja metsvint lähedased ja omad, kellega mõndagi ühist. Omad hoiavad raskustes kokku ja raskustes saavad võõrad omadeks. Selline see haigla oikumeenia on. Pole piire liikide ja riikide vahel, konfessioonidest rääkimata. Siin ei ühenda enam korporatsioonid ega hierarhiad, sest nad ei lahuta ka. Iga „sina“ võib osutuda „minaks“.

Lugesin Tanel Kalmeti doktoritööd, kus ta uuris õigusi multireligioosses maailmas. Kalmet leidis, et arusaamine võõrast keelest oleneb transtsendentaalsest impulsist. Täielik mõistmine on võimalik vaid siis, kui vaim on üks. Ta ütleb, et need, kes on paljust ilma jäänud või ennast ise ilma jätnud, mõistavad üksteist sõnadeta. 

Siinkohal tuleb meelde ilusa viisiga koraal: „Kui minu samm nii töntsiks jääb, et teised mööduvad, siis Jumal veel mu kõrval käib, ei mööda rutta Ta.“ Ma ei tea, kas seda laulu on soovitud ka Vikerraadio „Õnnesoovide“ saates, kus kõlab raadiodiktori tuttav hääl, mis loeb ette hällilapse lähedaste sagedast soovi: „Tugevat tervist!“ See on hea soov ja õige ka, sest kui tervis käest läheb, piirab see liikumist, suhtlemist, nii et kogu meeldivalt argine elu laguneb koost. Kellelegi ei meeldi sõltuda teiste abist, oluline on ise hakkama saada. Paulus ütleb oma sõpradele Efesoses, et nõrkade eest tuleb hoolt kanda, ja tuletab meelde Issanda sõnu, et õndsam on anda kui võtta. 

Aga vahel juhtub midagi äraspidist. Hingehoidja, reipa sammuga terve inimene, kõnnib pika koridori lõpus asuvasse palatisse. Voodis lamab patsient, kes magab suurema osa päevast, sest haigus on raske ja kestnud kaua. Läheduses on tunda õrna tuule liikumist – igaviku uks on juba avatud. Tema jalad ei kanna enam, ka käed on nõrgaks jäänud. Õigupoolest üks käsi enam ei liigugi. Sellepärast tõstab ta teise käe, sirutab selle välja, paneb hingehoidja pea peale. Õnnistab.  

Õnnistada saab see, kes on ise õnnis. Eesti on õnnelikkuse indeksi järgi saja viiekümne kolme riigi hulgast viiekümne esimesel kohal. Kõige viimasel kohal on need, kes on kõige rohkemast ilma jäänud. Aga siis on veel need vaesed, kes teevad paljusid rikkaks. Mis riigi kodanikud nad on ja mis keelt nad räägivad? 

Sirbis ilmus vestlus poola lavastaja Krzysztof Zanussiga, kes rääkis loo juhtumist Andrei Tarkovskiga. Nad olid koos Colorados filmifestivalil. „See oli Andrei esimene kokkupuude Ameerikaga: Ameerika ei mõistnud teda ja niisamuti ei mõistnud Andrei Ameerikat. Temaga kohtuma tuli aga tohutu hulk noori, sest tal oli selline justkui Indiast tulnud guru imidž. Keegi saalist küsis: härra Tarkovski, mida teha, et olla õnnelik? Andrei kuulas ära tõlke ja siis prahvatas vastuseks mitu rahvusvaheliselt tuntud sõna nagu „kretiin“ ja „idioot“. Korraldaja pidi seda olukorda siluma hakkama. Ma pöördusin Andrei poole: „Kui sa arvad, et see pole oluline, siis ütle, mis on oluline.“ Ja ta vastas, et loomulikult peab igaüks meist küsima, miks ta on olematusest siia kutsutud, sest maailm saaks väga hästi ka ilma meieta hakkama. Ja kui me sellele juba vastust teame, siis tuleb teha seda, mis on meie ülesanne, ja kas me oleme sealjuures õnnelikud või mitte, ei oma enam tähtsust.“

Vahel küsitakse hingehoidjalt, kuidas ta jaksab oma tööd teha. Vastuseid on mitu, püüan ühte neist kirjeldada. On üks riik, mille õnnelikkuse indeks on kosmiline ning seal elavad kodanikud räägivad keelt, mille grammatikaks on armastus. Maakaardilt teda ei leia, sest dimensioon on teine. Selle riigi inimesed ütlevad südamega, kus elab Tema: „Jumal õnnistagu sind.“ Ja hingehoidja hing saab hoitud. 

Heidy Prükk

hingehoidja