Tahaks tahta

Leerikooli õpetaja, alustades Uue Testamendi tutvustamist, tsiteeris meile kaksikkäsku (Mk 12:30–31). Lisas siis muigel suuga: „Kõik, võime koju minna!“ Saime toona aru, et kristlase elu aluseks on armastusekäsk. Ka looduses on üks ja suurim seadus – püüda jääda ellu ja anda järglaseid. Kogu elus maailm allub sellele. Mõlemates käskudes sisaldub tegutsemisvajadus, et seadust täita. 

Tegutsemine vajab energiat ja tahet. Mis aga paneb tahtma? Mõned linnuliigid püüavad suvel, hoolimata vaevast, teist ja kolmandatki kurna. Nad ei otsusta seda teadlikult, lihtsalt keskkonnatingimused on soosinud selliselt käituvate isendite geenide levikut. Eelduseks on, et jätkub toitu, s.t energiat. 

Fossiilenergia ja kunstväetiste kasutuselevõtu tõttu on ka inimliik paljunenud, lausa puhanguna. Laste elumus on suur ja juurdekasv kaasaegse ühiskonna toimimiseks olnud piisav. Kuid soov saada lapsi väheneb, sest otsene vajadus on väike ja rasestumise vältimine lihtne. Pikaealisuse tõttu on inimestel kaks põhilist elulaadi võimalust: kas elatakse traditsioonilise suurperena, kus toimib põlvkondadevaheline hoolitsus, või on tänapäevane pensionisüsteem, hooldekodud, lasteaiad ja kortermajad. 

Viimane variant on andnud tööealistele võimaluse olla mobiilne ja töötada maksimaalse efektiivsusega. Kask koduõuel on asendunud parimal juhul uude elukohta kaasa võetava potilillega. Kuidas hakkama saada olukorras, kus sündivus on madal ning tööealisi, kellelt võetavatest maksudest saab ülal pidada pensioniealisi, jääb järjest vähemaks? On kõlanud mõtteid, et tootmisrobotid peaks maksustama sotsiaalmaksuga, kuid see tõstab toodete omahinda ja vähendab konkurentsivõimet. Oleme ehitanud demograafilise lõksu. 

Siin on kolm põhimõttelist abinõu: sündivuse tõus, tööjõu sisseränne ja elukorralduse muutus. Neljas lahendus tuleb, kui eelmised kolm ei toimi – tervishoiu-

süsteem käib alla, pensionid vähenevad alla elatusmiinimumi ja eeldatav eluiga hakkab lühenema. Kuid kibe huumor ütleb, et elu on karm, aga selle-eest ebaõiglane – kõigele lisaks annab endast märku keskkonnakriis, juba on käegakatsutav energiakriis. 

Ma tõesti ei tea, kuidas inimkond nende probleemidega hakkama saab. Kõige järsem saab rahvastiku langus olema ilmselt Hiinas, kus on aastaid kehtinud ühe lapse poliitika. 2030 olevat seal pensionäre juba rohkem kui tööealisi. Inimkond liigub kahvlisse – kahanemine tekitab vaesust, suurenemine süvendab keskkonnakriisi. 

Me ei saa olla Maa valitsejad imperialistlikus mõttes, sest ressursid on lõplikud, kuid kui tahame tsivilisatsiooni kestmist, ei pääse me vastutusest keskkonna eest. Õnneks ei toimu kõik päevapealt. Loodusseaduse järgi tuleks tähelepanu suunata ellujäämisele. Energiat ja toitu tuleb õppida tootma ja kasutama säästlikult ja keskkonnasõbralikult. „Tuleb“ eeldab aga tahet. 

Paraku ei ole ajaloos olnud edukad elukorraldust muutvad ettevõtmised, mis on lootnud ainult inimeste teadlikkusele ja vaba tahte väljendusele. Enamasti on tahtel teine nimi – vajadus. Nii on, energiat ja toitu kokku hoidma paneb kõige paremini nende kõrgem hind. Hea on siinjuures, et vajadus paneb otsima kokkuhoiuvõimalusi ja efektiivsemaid lahendusi. Hea on, et neid kindlasti leitakse ja puhvergi on suur. Me ei pea üle maailma toitu poodidesse vedama ning poolt sellest ära viskama, ei pea hõredaid maju ehitama ja nii palju mööda ilma ringi sõitma. 

Näib, et elektri universaalteenuse hind püüab olla tasakaalukoht kokkuhoiuvajaduse ja hakkamasaamise vahel. Kas Euroopa Liidul õnnestub korraga jagu saada energiakriisist ja samas teostada rohepööret? Esimene võiks anda teisele head hoogu, aga see eeldab väga osavat juhtimist, vaesuses on ideaalid kerged kaduma. Aga ilma ideaalideta, sihitult, ei saa hakkama, sest mõtestamata piiranguid ja kannatusi ei taha keegi taluda.

Jätkusuutlikku elulaadi on vaja levitada, anda edasi järgnevatele põlvedele. Kui neid ei tule, levivad hoolimatud mõtteviisid, mis viivad viimaks inimliigi hääbumiseni. Kes pärivad siis taeva? Nii et vaja on haritud järgijaid, nii otseseid kui ka kultuurilisi, läbi hariduse. Jätkuta sureb elukaitsjate vägi välja. Ehk siis, meil on nii või teisiti vaja järgida suurimat loodusseadust – püüda jääda ellu ja anda järglaseid. Aga et kuidagigi püüda toime tulla nii demograafiliste kui ka keskkonnaprobleemidega, tuleb armastada Jumalat, pidades meile kingitud elu ja Maad väärtuslikuks ning hoolida ligimestest nagu iseendast. Ma tõesti ei tea, mis saaks sellest käsust veel suurem olla. 

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist