Tagasi argipäeva

Möödunud jõuluaeg oli nagu ikka imede aeg. Tuli välja, et ka meie, kes oleme kurjad, leiame mõnikord aega lähedaste jaoks ja oskame neile anda häid ande. Kirikud olid rahvast täis ning räägiti muudkui armastusest ja headusest.
Saime hetkeks tunda, mida tähendaks elada rahulikul ja stabiilsel ajal, mil ühiskonnaelu reeglid on kindlalt paigas. Kõik oli peaaegu samamoodi nagu alati: tuttavad piiblitekstid ja jõululaulud, kalmistutel küünalde süütamine, kuuse ehtimine, jõuluvana … Pühade ajal toimuva traditsioonilisus ja ettearvatavus ei tundunud suurt kellelegi igavana. Pigem tekitas pahandust see, kui harjunud kombeid muuta üritati, nagu see Rakvere jõulukuuse puhul juhtus.
Muidugi oli palju neidki, kelle jaoks argimured ka jõuluaega tee leidsid. Ent üldiselt läks jälle õnneks. Ajakirjandus sai päevasündmuste vahendamise asemel ka seekord keskenduda möödunud aastast kokkuvõtete tegemisele. Kaugetest maadest tuli küll ärevaid sõnumeid, kuid nende mõju ju meid vahetult ei puudutanud. Hiljemalt möödunud nädalal sai tavapärasest rahulikum ja helgem meeleolu lõpu. Igapäevane rühmamine käib taas täistuuridel nii tööl kui koolis.
Prantsusmaal toimunu tuletas aga teravalt meelde, et elame rahutus ja ebaturvalises maailmas. Charlie Hebdo ajakirjanike tapmist on käsitletud kui rünnakut sõnavabaduse vastu, usuliste tunnete solvamise tagajärge või lääneriikide ja islamimaailma vahelise konflikti ilmingut. Tegelikult on toimunu põhjusi, olemust ja tähendust väga raske üheselt sõnastada. Igatahes nägime taas, kuidas inimsoo rikutus sünnitab aeg-ajalt eriti jõhkraid hirmutegusid. Oleme nende ees iseäranis kaitsetud seetõttu, et elame kiirete muutuste ajastul. Seisame silmitsi uut laadi väljakutsetega, millega toimetulemise kogemus puudub. Tulevik on ettearvamatu, kindel on vaid ebastabiilsuse ning sotsiaalsete ja rahvusvaheliste pingete püsimine.
Hea seegi, kui jõuluaeg suutis meis taas äratada igatsust teistsuguse elu ja teistsuguse maailma järele.
Rain Soosaar