Taevas oli avali ja inglid laulsid

Eelmisel nädalal elasin õigeusu kiriku vaimus. Nädala algul lõpetasin arhimandriit Tihhoni «Mittepühad pühakud». Lugesin raamatut kauem, kui oleks pidanud, sest ei raatsinud kuidagi seda lõpetada. Alles viimastes peatükkides räägitakse aga isa Rafaili teejoomisest, sestap jäi mulle vaimulike konverentsil asjassepühendatute ehk siis raamatu läbilugenute vestluses «teejoomise» tähendus arusaamatuks. Nüüd siis tean.
Neljapäeval käisin koos õpetaja Andres Mäeverega Petseris, mille hiilguseks on enne 1940. aastat Eestimaa pinnal asunud klooster. Ka praegu paistab viie sajandi vanune kloostrikompleks korrastatusega linna üldisel foonil silma. Tartu poolt mööda Jurjevi tänavat sissesõitjaid tervitavad ka endise sõjaväelinnaku asemele kloostri poolt korda seatud majad palveränduritele. Arhimandriit Tihhongi pöördus ära ilmalikust maailmast Petseri kloostri kaudu, sest «lihtsalt kõik oli muutunud teiseks» pärast esimest viibimist selles korrastatud maailmas.
Reede õhtul saabus Tartusse filharmoonia kammerkoor dirigent Risto Joostiga. Oli see nüüd võimsalt vapustav või vapustavalt võimas, mida isa Sakarias ütles Tartu ülikooli aulas esitamisele tulevat vene kirikumuusikat tutvustades. Filharmoonia kammerkoor laulis Dmitri Bortnjanski ja Alfred Schnittke teoseid nii, et taevas oli avali.
Möödunud nädal tõi koorile ja dirigent Tõnu Kaljustele Grammy. Arvo Pärdi teose «Adam’s Lament» (Aadama itk) plaadistas kammerkoor 2011. a novembris Niguliste kirikus koos Vox Clamantise, Tallinna kammerorkestri, Sinfonietta Riga ja Läti Raadio kooriga. «Aadama itku» venekeelne tekst pärineb Athose mungakloostrist püha isa Siluanilt ja selle on üles kirjutanud tema õpilane, Venemaalt pärit munk Sofroni. «Aadama itk» puudutab kolme suurt religiooni ning kõneleb neid sümboolselt ühendavast lülist – ühisest esiisast Aadamast, kes kaebleb selle üle, et on reetnud oma Looja.
Schnittke heliteose aluseks on samuti kloostrimungalt pärit tekst: Grigor Narekatshi palvetekstid sündisid 10. sajandil Nareki kloostris toonases Armeenias. Eestikeelse tõlke on teinud Tiito Himma ja olgu vaid üks lausenäide: «Neid, kelle hinge uskmatuse raju on laastanud kui keeristorm, luba Su jumalikust halastusest mulle antud lauludega vaigistada.»
Pühapäeval, kui kuulasin püha Katariina kiriku kellahelinat kaikumas üle Võru linna, mõtlesin, kuidas on Jumala lähedust võimalik tunnetada nii erineval moel.
Sirje Semm