Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad

Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: «Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: «Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!» Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: «Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!»

Mt 22:1-9

Igaüks meist on korraldanud lähedastele, sõpradele või tuttavatele koosviibimisi. Vahel nõuab sellise peo ettevalmistamine kaua aega, seda eriti siis, kui tegu on koosviibimisega, kus pakutakse süüa. Mäletan lapsepõlvest, kuidas sünnipäeva tulles ema juba varahommikul hakkas süüa tegema, selleks et õhtused külalised toidetud saaksid. Peoks ettevalmistusi tehes kulub esiteks palju raha ja teiseks läheb selleks vaja palju tööd.

Peo korraldaja jaoks on ilmselt kõige olulisem suhelda oma külalistega. Sõpradega koosolemine annab palju ning selle nimel ollaksegi valmis kulutama raha, nägema vaeva, tegema tööd. Sellisele pidusöögile kutsumine on kutsutu jaoks suur au. Alati tuleb hinnata seda, kui teine inimene peab sinust lugu ja kutsub sind peole. Kui sind on kutsutud, siis tuleb selle jaoks ka aega leida. Kui aga tõesti aega ei ole, siis teatatakse sellest aegsasti ja öeldakse ka põhjus, miks ei saa minna.

Mida olulisem on peolekutsuja jaoks pidu, seda tähtsam on leida aega sinna minekuks. Pulmapidu on üritus, millest ei saa keelduda vabandades end aiamaa rohimise või päevitamisega. Kes nii vabandab, on abielluja solvaja – seda veel eriti juhul, kui abielluja on prominent ehk siis kuninga poeg. Ometigi leidub Piibli kirjakohas neid, kes ei võtnud kutset vastu ja kes läksid pigem põllule tööle ja turule kauplema. Oli isegi neid, kes solvasid kutsuja saadikuid.

Korraldaja on põhjusega solvunud. Ta sõbrad paistavad olevat jõukad, korralikud ja elus edasijõudjad, kuid samas inimestena hoolimatud ja ükskõiksed. Sellised sõbrad pole õiged sõbrad. Nüüd, kus pidulaud on valmis ja külalised pole tulnud, on peremees hädas, sest toidud on valmistatud, kuid sööjaid ei ole. Ta käitub ettearvamatult ja kutsub pidusöögile need, keda ta muidu poleks kutsunud: võhivõõraid inimesi – nii halbu kui ka häid. Need, kellest teised ehk ei hooli, mõistavad tulla ja olla tänulikud. Arvatavasti just need inimesed oskasid kõige õigemini hinnata peokorraldaja kutset. Võib-olla said neist paremad sõbrad kui nendest, kes olid austatud, kuid kes vabandasid ja ei tulnud kohale. Vaid üks mees ei oska hinnata kutse väärtust ja läheb peole viletsa riietusega. Tema saab kuninga pahameele osaliseks.

Kes Piiblit on lugenud, see teab, et pühakirjas räägitakse tavaliselt inimesest ja Jumalast. Vahel tehakse seda võrdpiltide kaudu. Tänane tekst peokorraldajast ja pidulistest on üks selliseid. Jumal on pakkunud meile võimaluse saada Temaga ühendusse. Kutse on antud edasi meile kõigile. Kristus ütleb: «Tulge minu juurde kõik.» Iga inimene võib saada ühendusse Loojaga, juurelda elu mõtte üle. Ja kui oleme oma elus ühenduses Jumalaga, siis oleme tõeliselt õnnelikud. See on otsekui pidu.

Looja on meid tõeliselt armastanud! Ta on meie heaks ohverdanud oma Poja! Nüüd kutsub Ta meid oma Sõna juurde, armulauale, koguduse osadusse. Kui nüüd on kirikus kaetud armulaud, milles saame osa Temast, siis on ju solvav jätta sinna minemata ja vabandada end öeldes, et mul on vaja muud teha. Kui meil on pühakiri, siis on ju solvav jätta lugemata Jumala sõnum, mis on sinule antud! Kui kogudus palvetab koos, on ju solvav jätta Jumalaga kõnelemata!

Tegelikult on kutse tulla Jumala juurde palju enam väärt kui meie vabandused, sest Jumalal on anda meile elus just seda, mida vajame kõige rohkem. Kui tavalisel peol antakse meile süüa-juua, siis Jumalal on meile midagi anda elu sisulise poole jaoks. Ta annab meile elumõtte, avarama perspektiivi, ühenduse teiste inimestega, seotuse kogudusega. Elu, milles on koht Jumala jaoks, on tegelikult märksa kirevam ja rõõmsam kui elu ilma Temata. See on kui pidu, millele oleme kutsutud. Ilma Temata on aga elu üks hall argipäev, millel puudub siht. Mis kasu on inimesel oma rabelemisest ja tormamisest, kui ta ei saa oma argipäeva saavutusi siit maailmast igavikku kaasa võtta? Kõik peab kord maha jääma. Ja siis on oluline just see, kas oleme järginud Jumala kutset, kas oleme valmis minema taevasele pidusöögile, igavesse ellu või on meie hing ainult selle maailmaga seotud.

Jumal on andnud meile kutse, kuidas vastame nüüd meie Tema kõnetusele?

Aamen.

 

---

Kaido Soom,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja