Taevaisa juhatusel kodumaale tagasi jõudnud

Märtsis asus kaitseväekaplanina taas tööle Meelis Rosma (37) – mees, kes vahepeal kaheksa aastat Austraalias EELK Sydney koguduse õpetajana teenis.

Jaanuarist Eestis tagasi, ütleb Meelis, et on siinse eluga hästi kohanenud. Tema hiinlannast abikaasa ja 2,4aastane tütar elavad Eestis juba eelmisest sügisest. Ja nemadki on siin hästi hakkama saanud.

Miks sa tagasi tulid?
«Üks põhjus – ma soovin, et saaksime tütrega eesti keeles rääkida. See tundus mulle nukker perspektiiv, kui seda võimalust poleks. Meie kodune keel ei ole eesti keel ja ka Austraalias, kus käib küll koos väike eesti laste rühm, on teine keel. Ma ei näinud mingit võimalust, kuidas ta seal saaks eesti keelt kõnelema õppida.
Teine põhjus oli see, et ma tundsin vajadust muutuseks. Midagi minus jooksis Austraalias tühjaks, koguduses oli palju matuseid ja see oli kurb. Eestis kohtasin aga kirikus noori, see annab mulle jõudu edasi teenida, laeb mind vaimulikult. Viimase aasta jooksul on minus kasvanud veendumus, mida ma tahan. Ma tahan, et eesti keel kestaks ja et Eesti kirik kestaks ning ma tahan toimida selle tahtmise järgi.
Esialgne mõte oli, et Sydney järel saan pidada ühe sabatiaasta, mil asjad selginevad. Läks aga nii, et mind on siin Eestis väga lahkelt vastu võetud, mul on olnud mitu kohta, kus ennast kohe rakendada. Üks siin kaitseväes, teiseks aitan kaasa Tallinna toomkoguduses. See on olnud väga meeldiv tagasitulek. Kõik asjad sattusid nii hästi kokku ja ma arvan, et Taevaisa juhatus on olnud mulle saatjaks.
Ka teiselt poolt on hea kokkusattumus, et õpetaja Allan Taruste, kes oli enne mind Sidneys ja vahepeal Eestis, liikus tagasi Austraaliasse. See klappis hästi minu mõtetega ja kogudus ei jäänud ilma õpetajata. Meie kogudus Sydneys on ikka elav ja jumalateenistused saavad toimuda tavapärases rütmis.»

Kas Eestist äraoldud aeg on sind muutnud?
«Olen mõelnud, et kas mina olen muutunud või on Eesti muutunud, ilmselt mõlemad. Üks viis, kuidas ma olen Austraalia eestlasi teenides muutunud, on see, et olen muutunud isamaalisemaks. See vanusegrupp, kes meie koguduseelus tuumiku moodustas, on sündinud ja kasvanud ennesõjaaegses Eestis, kus isamaaline tunnetus oli muud kui nüüd.
Nemad on seda kandnud ka seal kaugel maal. Mulle tundub, et nad on minus kasvatanud sügavamat Eesti asja armastust. Sügavamalt, kui mul oli varem. See on ka üks põhjus, miks ma tagasi olen. Vist on nii, et kui midagi on liiga lähedal, siis me seda sageli ei näe, paraja distantsi pealt näeme paremini.
Sidneys elab üle 5 miljoni inimese. Viimasel aastal tekkis mul äratundmine, et algul huvitavana tundunud multikultuursus on tegelikult piirav, meil ei ole kultuurilist ega usulist ühtekuuluvust, siduv faktor on väga pinnapealne. Kaugelt vaadates tundus mulle, et on ikka vägev see, mis Eestis toimub. Me oleme miljonirahvas, aga meie sportlased toovad olümpialt ja MMidelt medaleid, meil on oma keel, oma riik.
Üks esimesi asju, kui tagasi tulin, oli vabariigi aastapäeva tähistamine, oli jumalateenistus ja paraad. Keegi küsis minult, kas paraad oli ka võimas. Ei olnud nii võimas, aga oli väga oma ja armas. Me teeme oma asja nende vahenditega ja võimetega, mis meil on. See on väga imetlusväärne.»
Enne Austraaliat teenis Rosma vahipataljonis. Kaitseväekaplaniks saada unistas ta juba ülikooli ajal, on tegelikult lapsest saati sõjandushuviline olnud. Praegu on ta peakaplani abiline vanemkap­lani kohustes. Kaitseväe õppusel Kevadtorm teenis nooremleitnant Rosma õppuste staabis.
Tiiu Pikkur