Taassünd versus uuekssünd

Tänavusel juubeliaastal oleme ilmselt kõik mõtisklenud erinevate sündmuste üle meie rahva ajaloos, millel on olnud määrav tähendus nii Eesti riigi tekkimisele sajand tagasi kui ka selle taassünnile 27 aasta eest. On mõistetav, et emotsionaalses plaanis on meie jaoks kõige olulisemad just need hetked, mille kaasosaliseks olime kas ise või on olnud meie lähedased.
Ülehomme, 16. novembril möödub 30 aastat ühest mäletamisväärsest päevast, kui tollane Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega ühtlasi kinnitati põhiseaduse muudatus Eestis vastu võetavate õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes. Arvestades tollast situatsiooni, kus Moskva keskvõim ennast veel üsna kindlalt tundis, oli tegemist kahtlemata väga julge sammuga, mis oleks võinud palju raskemate tagajärgedega lõppeda. Õnneks oli meil selleks ajaks alanud juba laulev revolutsioon, kus sinimustvalget rahvuslippu julgeti kartmatult lehvitada ning laulukaare all olid kõlanud Heinz Valgu prohvetlikud sõnad, et ükskord me võidame niikuinii. Olulisim tõukejõud oli aga kindlasti see, et stalinismi ajast meie inimesi kammitsenud hirm oli kadumas.
Kuigi igal põlvkonnal on kiusatus ajalugu ja seal tegutsenud inimeste panust oma mõõdupuu järgi ümber hinnata, usun siiski, et 16. november 1988 jääb ka tulevikus Eesti taasiseseisvumise protsessi päevana, mis meie riiklike tähtpäevade kalendris täna taassünni päeva nime kannab.
Selle sündmusega seoses on mul ka otsene emotsionaalne side. Vaid mõni päev enne ajaloolist ülemnõukogu istungit juhtusin tollal väga populaarses ETV otsesaates „Mõtleme veel“, kus poliitikud seda teemat kuumalt ja kirglikult lahkasid, kuulma saatejuhi Hagi Šeini üleskutset pidada suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise õnnestumiseks kirikutes palvusi. Kuigi kõik tundus olevat väga spontaanne ning ka kirikuvalitsuse poolt otsest korraldust ei antud, otsustasime Kaarli kirikusse kutsuda inimesed palvusele kahel istungile eelneva päeva õhtul. Õhkkond oli ootusärevusest tõepoolest pingul. Kui ainult pühapäevase kantslis mahaütlemise peale kogunes esmaspäeva õhtul kirikusse umbes tavapühapäevase jumalateenistuse jagu inimesi, siis järgmine päev meenutas rahvahulga poolest juba peaaegu jõuluõhtut.
Tähelepanuväärne oli see, et pärast teise päeva palvust ei kiirustanud inimesed aga sugugi kirikust lahkuma. Õnneks taipas olukorra ära meie legendaarne organist Hella Tedder, kes improviseeris orelil veel tükk aega tuttavate rahvuslike meloodiate teemadel. Kui ta siis lõpuks võimsa Kaarli kiriku oreli kõik registrid valla päästis ja meie rahvushümnil „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ täiel mürinal üle kiriku kõlada lasi, tundsid ilmselt küll kõik sealviibijad, et nüüd ei peata meid enam miski. Ehk Vana Testamendi laulikut parafraseerides: kui ikka Jumal ise koda resp meie riiki ehitamas on, näevad vastased selle nurjamisega tühja vaeva. Selle õhtu kogemus oli minu kui noore vaimuliku jaoks eriline just selles mõttes, et olime suutnud inimestele omalt poolt killukesegi lootust ja julgust süstida.
Koos Eesti riigi taassünniga toimus midagi sarnast ka meie inimestega. Ristimiste ja leeritamiste arv kasvas just taasiseseisvumise perioodil meie kogudustes lausa hüppeliselt. Kui riigi puhul saame rääkida selle taastamisest ehk taassünnist, siis paralleelmõisteks inimese puhul oleks uuekssünd, mida Uus Testament tunneb ka ülevalt või Jumalast sündimisena.
Juubeliaastat peatselt lõpetades võiksime endilt küsida, kumb oli enne, kas muna või kana. Ehk siis, kas Eesti riik taastus tänu uuekssündinud inimestele, kes teadsid, mida tuleb teha ega kartnud selle nimel riskida, nagu ka Vabadussõja päevil 100 aastat tagasi, või pani meile kingitud erakordne võimalus oma riik taastada hoopis inimesi küsima, mida meil tuleb enne teha selleks, et me üldse seda riiki vääriksime.

 

 

 
 
Mihkel Kukk,
kolleegiumi esimees