Suvi viib juurte juurde

Toimetuses helises telefon. Aktsendiga looritatud eesti keeles küsiti Liina Raudvassarit. Lootes parimat, andsin teada, et mina kuulengi. Kõne tuli Rootsist Stockholmist. Härra Leif Strömfelt uuris, kas ta võib kasutada minu tehtud fotosid Ruhnu uue kiriku aastapäevateenistuselt. Jäime jutlema teemal, mis mulle selle suvega südamesse kasvanud. Meelde tuli, et just sama härra oli mulle Ruhnus kohalikke kirikukombeid tutvustanud. Nimelt siis, kui olin teenistuse alguses endale sobivat istekohta otsimas, tuli ta, ilusad ruhnu rahvariided üll, ja selgitas, et ammuste tavade kohaselt istuvad mehed kirikus paremal ja naised koos lastega vasakul pool. Mitu korda jäi Leif minu fotoobjektiivi ette ka pärast teenistust, kui ta õpetaja Harri Reinu kätles ning juttu ajas.
Leif Strömfelt selgitas, et ruhnurootslaste järeltulijana veedab ta oma suvepuhkuse saarel, tänavu sedasi juba 21. korda. Ruhnul sündinud rootslasi on tema sõnul elus veel umbes 60, kellest pooled enam kodusaarele sõita ei jaksa, aga ülejäänud katsuvad seda ikka teha, innustades selleks ka järeltulevaid põlvkondi. Lapsena ma eesti keeles rääkimist häbenesin, tunnistas Leif meie telefonivestluses, lisades, et peale eesti keele saab ta aru ka Ruhnu põliskeelest, mis teatavasti erineb palju (riigi)rootsi keelest.
Suvi on soodus aeg pärimuskultuuriga tegelemiseks, mitte üksnes Ruhnus. Tahtes täpsustada oma põlvnemislugu, pole kirikuraamatutest autentsemat allikat. Tõsi, tänapäeval saab neid kirikusse minematagi veebikeskkonnas Saaga kasutada. Setud lähevad Setumaale, mulgid Viljandimaale ja võrokesed Võrumaale. Oma juurtelt ja olemuselt oleme maarahvas. Suvi tuletab seda meelde ja paneb otsima teed linnakivide vahelt maale, metsa, randa ja külatanumale. Kuniks suve, kasutagem seda!
Liina Raudvassar