Suvi kestab, sõda paraku ka

Täna on sõja 168. päev. Just nii palju on möödunud päevi, mil meile on vahendatud sõjasündmusi Ukrainast. Päevast päeva oleme saanud kuulda lahingukäikude pealetungidest ja taandumistest, sõdivate poolte inimkaotustest ja rindejoone liigutamistest vastavalt osapoolte edenemistele või ebaõnnestumistele. Oleme harjumas hommikukohvi juurde lisaks ilmateatele saama sõjaraportit. Üsna samal kombel nagu koroonapandeemia kõrgajal teateid COVID-19 näitudest. Enam ei kummastagi, et ajal, mil meie Eestis saame uueks päevaks rahulikust ööunest uut jaksu koguda, peavad paljud tsiviil-

elanikud Ukrainas oma elu päästmiseks hoonealustest keldritest varju otsima. Me oleme harjumas, võib-olla liigagi. 

Keegi meist ei unusta aga 24. veebruari, mil pidupäevaks ärgates saime teada, et Venemaa on alustanud agressiooni Ukraina suunal. Et Euroopas algas sõda. Tähistades Eesti Vabariigi aastapäeva mõtlesime hingevärinal, et meist mitte kaugel toimub vabadussõda. Et ühtäkki on meiegi riiklik iseseisvus kaude reaalse löögi all.

Toona kirikulehe uut numbrit trükivalmis seades tekkis toimetuses spontaanne idee muuta päismiku visuaali. Nõnda alustame alates paastukuust esilehel Ukraina lipuvärvidele trükitud üleskutsega palvetada Ukraina eest. Oleme otsustanud, et see lahendus jääb, kuniks Ukraina võidab. Just täpselt nii kaua tuletab Eesti Kirik nädalast nädalasse oma lugejatele meelde vajadust palvetada Ukraina pärast. See on vähim, mida teha saame. Teades samas, et palve jõud on mõõtmatu. 

Kirikuleht on läbi sõjaperioodi vahendanud uudiseid kiriku ja koguduste näidetest Ukraina abistamisel. Alates esimestest sõjapäevadest oleme intervjueerinud vaimulikke ja koguduseliikmeid teemal, kuidas on panustatud sõjapõgenike vastuvõtmisse. Paljude artiklite sisuks on ülevaade ainelise ja rahalise toetuse kiriklikust kogumisest ja sellest, kuidas seda on vahendatud abivajajateni sõjakoldes. Kuidas koguduste külalistetoad on seatud valmis sõjapõgenike jaoks ning pühapäevastel jumalateenistustel palvetatakse õiglase rahu saabumise eest Ukrainale. Oleme lehes fookusesse tõstnud üksikkogudusi, kus on leitud omad viisid sõjapõgenike aitamiseks, ja vahendanud üldkiriklikku hoiakut. Oleme olnud ruuporiks peapiiskopile ja vaimulikkonnale ning koguduste töötegijatele kiriku sõnumi edastamisel. 

Ristiinimese eeskujuks on halastaja samaarlane, kes hätta sattunule väga konkreetsel ja praktilisel moel abi pakkus. See meenus hiljutisel Kolga-Jaani külastamisel. Minu reisikaaslaseks olnud eakas isa jagas oma mälestusi 1944. aasta hilissuvest, mil ta toona viieaastase poisikesena koos oma perega siinkandis sõjapaos oli. Täna eluõhtusse jõudnu meenutas, kuidas nad tervete külade kaupa pidid mitmeks kuuks kodukandist lahkuma. Kui lastel oli põnev maailma näha ja uusi sõpru leida, siis vanemad olid kimpus praktiliste olmeküsimustega. Sõjapõgenikest killavoori Kolga-Jaani jõudes leiti öömaja lahkete inimeste kutsel ümbruskonna majapidamistes. Isa mäletab, et tema oma isaga läks talulakka heintele, aga minu vanaema koos pisikese rinnalapsega sai kutse pastoraati. Kuidas pastor Heino Viksi (1911–2005) noor proua isa väikeõe ema käest hoolitsevalt sülle võttis ja oma kodus teelistele peavarju pakkus, on isal siiani meeles ja jääb ilmselgeks näiteks kristlase valmidusest abivajaja toetamisel. 

See seik möödanikust kõnetab kristliku sõnumi tuumana tänasel päeval uue jõuga. Täna, mil me endas otsesemalt kui varem halastaja samaarlase üles peame leidma. Aidates teel olevat kodutut talle ulualust, katet ja toitu pakkudes. Teadmata, kunas me hädalisele ust avades inglit ennast saame teenindada. Kirikulehe lugusid toimetades on hingekosutav näha, et sellist suhtumist ja valmisolekut evivad Eestis paljud. Sestap on meil jätkuvalt lootust. Riigi, rahva ja kirikuna. 

 

 

 

 

Liina Raudvassar,

peatoimetaja