Suvi annab valgust

Nädalavahetusel algas suvi. Skeptikute meelest «vaid» kalendris, sest ilmad seostuvad jätkuvalt kevadega. Aga klaas on ikka pooltäis või -tühi ja inimvõimetel virisemise vallas puuduvad piirid: küll on vihma vähe ja maa tolmab, siis jälle pole olukord Noa-aegsest uputusest kaugel. Toomas Jürgenstein meenutab tänases lehes oma õpetajat ja sõpra Pille Valku, kel oli võime näha enda ümber ilu, headust ja rõõmu. Inimesi, kes alalise virisemise asemel valivad rõõmu, nimetas Pille rõõmsateks ristiinimesteks. See rõõm ei pruugi väljenduda ülevoolavas eufoorias, see rõõm võib olla õige hillitsetud. Aga selles rõõmus tuntakse ära need, kes on valinud valguse.
Kui äsja lõppenud USA-visiidil paluti peapiiskop Urmas Viil­mal nimetada mõni EELK edulugu, ei jäänud kirikupea hätta. Eesti Kirikule antud usutluses meenutas ta, et ei vajanud vastamiseks isegi aega, sest näiteid meie kogudustes tehtavast heast tööst on rohkelt. Ta nimetas Risti koguduse kogukonnakesksust, Peeteli koguduse tööd tänavalastega ja Tallinna diakooniahaiglat, mainis meie kristlikke erakoole, kirikute juures avatud supikööke ja perenõustamiskeskusi. Need on lood rõõmsatest ristiinimestest ja nende panusest selle maailma paremaks muutmisel.
Enne jaani külastas lehetoimetust õp Avo Üprus, inimene, kes oma kallist aega norutamisele ei raiska ning leiab, et kui rahvas ei tule kirikusse, peaks kirik minema rahva hulka. Korraldanud Peeteli koguduse kogukonnas toimivaks, aitab ta nüüd uuele elule kogudust Harkujärvel. Tajudes aja nõuet on tal unistus luua sellest kogukonnakeskus, kus oma ajale leiab sisu igaüks imikust raugani. Viimase ettevõtmisena reklaamis ta jaanituld, kuhu lahke kutse ka toimetuserahvas sai. Päeva plaaniti alustada võidupüha jumalateenistusega kirikus ja edasi liikuda ühises rongkäigus lähistel asuvale laululavale, et süüdata seal jaanituli. Harkujärve jaanitulele oodati külla ka Peeteli ja Mustamäe kogudust, samuti külalisi Norrast ja Soomest.
Pühitsedes valguse võitu pimeduse üle Hämariku ja Koidu kohtumisel, oli jaaniõhtul lõkketulle vaadates paslik meenutada August Gailiti Nipernaadi pisut kelkivat kiidujuttu meie põhjatust rikkusest, mis päädib suurustlevalt: «Ning päike on mul, see särab ja hiilgab isegi keskööl.»
Liina Raudvassar