Suusatamise võlu

Olen kuulnud, et nii mõnelgi eestlasel
on tekkinud Euroopas suusatamisest rääkimisega arusaamatusi. Poole vestluse
pealt on nad taibanud, et räägivad lauskmaal ja metsas suusatamisest,
ameeriklasest või lõunaeurooplasest vestluspartneri meelest on loomulik, et
õige suusatamine käib ikka mäest alla.

Ehkki ka Otepääl ning siis-seal mujal
üritatakse mäesuusatamist populariseerida, on ikkagi murdmaasuusatamine jäänud
eestlastele kõige hingelähedasemaks spordialaks ja kusagil alateadvuses seisab
igaühel meist unistus hommikusest suusatiirust läbi lumise metsa.

Tänu Andrus Veerpalule ja Kristina
Šmigunile valitseb meil isegi leigete spordisõprade seas suur rõõm ja rahulolu,
sest hingelähedasel spordialal ollakse kõrvuti maailma vägevamatega. Kolm kulda
Torino taliolümpialt on suurepärane saavutus väikesele riigile. Minu meelest
inimesed tänavatel isegi naeratavad rohkem kui tavaliselt. Kindlasti aitavad
need saavutused populariseerida suusatamist üldse – pühapäevast Tartu maratoni
oli sõitma tulnud kõvasti üle nelja tuhande inimese.  

Otsides paralleele usu ja suusatamise
vahel, meenuski esimesena kogemus kunagisest Tartu maratoni läbimisest.
Tunnetasin seal osavõtjate sõbralikku küünarnukitunnet, abivalmidust, ühe
eesmärgi teenistuses olemist. Vägagi sarnast vaimsust kogesin ma ka suvel
Tartus vaimulikul laulupeol. See sarnasus julgustab edasiste seoste otsingule.

Kõrvutades kiindumust luterliku vaimu ja
murdmaasuusatamise vastu, võib palju näiteid tuua. Näiteks sisaldavad mõlemad
tubli annuse konservatismi. Nii nauditakse Eestis eelkõige klassikalisi
suusaalasid, eelkõige eraldistardist murdmaasuusatamist, niisamuti vaatab
kirikuline sageli skeptiliselt uutele liikumistele, tavadele ja ametirüüdele;
suusadistants ja jumalateenistus peavad mõlemad piisavalt pikad olema, et
jõuaks ka omi mõtteid mõlgutada jne. Sarnased tunduvad ka ohud: nii Andrus
Veerpalu kui Kristina Šmiguni pressikonverentsil olid ajakirjanikud saalis
hõivanud vaid paar esimest rida, pooltühja murdmaasuusatamise staadionit ei
saanud võrrelda pilgeni täis mäesuusatamise või laskesuusatamise keskustega.

Analoogiliselt kiputakse ususfääris ajama
oma asja, hoolimata sellest, kas sõnumil on ka laialdasemat kandepinda. Samas
väljendab taoline suhtumine sõltumatust ja heas mõttes kangekaelsust, et kord
omaks võetud väärtusi järgida ning mitte iga uue idee järgi end koolutada.

Peale mõne eksootilise Aafrika mandri
suusataja harrastavad ülejäänud võistlejad Torino olümpial ikkagi tippsporti.
Tippsport on risk, millega kaasnevad aeg-ajalt pettuseskeemid ja püüd
konkurentidest iga hinna eest parem olla. Sportlased pühendavad
ettevalmistusele kogu oma elu, loobuvad õpingutest, perekonnast jne. Ometi ei
või nad saavutustes kunagi kindlad olla, kuna see sõltub tuhande pisiasja
kokkulangevusest. Selline pinge ja teadmatus tuleviku suhtes meenutab usuliselt
ehk Taani teoloogi ja filosoofi Sören Kierkegaardi eksistentsialismi.
Kierkegaard kirjeldab usku hüppena tundmatusse. Vaid intuitiivselt tajudes, et
oma otsuste õigsuses ei lähtu kristlane mitte teadmistest, vaid puhtast usust.
Mulle tundub, et siin ühineb tippsport eksistentsiaalse usuga.

Tippsport kuulub vähestele, küll aga võiks
olla ühendatud suusatamis- ja usuelu. Lugedes viimasest Eesti Kirikust ägedast
diskussioonist vaimulike konverentsil, siis mõtlesin, et seal puudus
paaritunnine pingeid lõdvendav sportlik osa. Noorematele suusatamine (näiteks
sprindivõistlus), vanematele ja auväärsematele ehk male.  

Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja