4. veebruaril möödus 100 aastat 20.
sajandi ühe tähelepanuväärsema teoloogi ja märtri Dietrich Bonhoefferi sünnist.

Dietrich Bonhoeffer leiab, et kristlane
peaks õppima elama kristlasena ja rääkima Jumalast ilmalikul viisil. Kirik ei
peaks tegelema ainult oma religioossete asjadega, vaid teenima maailma. Ta peab
järgima Jeesuse eeskuju, kes oli «inimene teiste jaoks». Vaja on ristiusu ja
koguduse ilmalikku tõlgendust.

Dietrich Bonhoeffer sündis 1906. aastal
Breslaus, tollasel Saksamaal, nüüdses Poolas. Pärast teoloogiastuudiumi
Tübingenis ja Berliinis ordineeriti ta luteri kiriku pastoriks. Mõnda aega
töötas Bonhoeffer Barcelona saksa koguduses ning veetis seejärel aasta Union
Theological Seminary’s New Yorgis.

1931. aastal sai temast Berliini Ülikooli
õppejõud, ent paljutõotavalt alanud karjäärile sai takistuseks Adolf Hitleri
võimuletulek 1933. aastal. Kaks päeva pärast Hitleri saamist kantsleriks võttis
Bonhoeffer ühes raadiokõnes sõna natside füüreriprintsiibi vastu, kuid see osa
lõigati kõne lõpust ära.

Uue elu algus

1935. aastal sai temast Tunnistuskiriku
väikese teoloogilise seminari üks juhtidest. Kaks aastat hiljem suleti seminar
võimude poolt, Bonhoefferil keelati aga pidada loenguid, jutlustada ning
viimaks ka midagi kirjutada või trükis avaldada. 1939. aastal liitus ta Saksa
vastupanuliikumisega.

1943. aastal arreteeris Gestaapo
Bonhoefferi ning sõjatribunal mõistis tema üle kiirkohut 1945. aasta 8.
aprillil. Järgmisel hommikul poodi Bonhoeffer üles Flossenbürgi koonduslaagris
koos teiste Hitleri-vastases vandenõus osalenutega. Tema tuntud viimased sõnad
olid: «See on teile lõpp – minu jaoks elu algus.»

Tema üks olulisemaid teoseid on 21aastaselt
kirjutatud kirikusotsioloogiline dissertatsioon «Sanctorum Communio», kus ta
läbi sotsiaalfilosoofia ning sotsioloogia näitab, et kiriklik õpetus peab võtma
konkreetse välise vormi. Kristus realiseeris kiriku, Vaim aktualiseerib kiriku,
tuues inimesed usu juurde ja koondades nad koguduseks. Eluosadus on eluline
inimeste ühendus, kus inimesi seob nende usk, ühiskond on praktiline inimeste
ühendus, kus inimesed on ühte koondunud teatud eesmärgi saavutamiseks. Kirikus
on Bonhoefferi järgi olemas mõlemad elemendid. «Kristus on eksisteerinud sama
kaua kui kogukond,» kirjutas noor teoloog. «Kristusega on ühiskond tõeliselt
taastanud osaduse Jumalas.»

Bonhoefferi üks tuntumaid sõjaeelseid
teoseid on «Jüngriksolemise hind», mis käsitleb õigeksmõistu ja pühitsuse
vahekorda kristlikus koguduses ning on kirjutatud juhiseks natsirežiimi all
viibivale kirikule. Käesolevas teoses polemiseerib Bonhoeffer «odava armu»
vastu, mida väljendab lihtne ja mugav kristlaseksolek. Kristuse järgimine on
aga «kallis arm», mis nõuab meelekindlust ja kuulekust ka rasketel aegadel.
«Odav arm on andestuse kuulutamine meeleparanduse nõudeta, ristimine koguduse
korrata, armulaud pihita, absolutsioon ilma isikliku tunnistuseta. Odav arm on
arm ilma jüngerluseta, arm ilma ristita, arm ilma elava ja lihaks saanud
Jeesuse Kristuseta,» kirjutab Bonhoeffer.

Religioonita kristlus

Vanglas viibides saatis produktiivne
teoloog oma sõpradele kirju, mis avaldati postuumselt pealkirja all «Kirjad ja
artiklid vanglast». Need kirjad ongi Bonhoefferile kõige rohkem tuntust toonud
ning avaldanud sügavat mõju sõjajärgsele teoloogiale.

Bonhoefferi ilmaliku maailma probleemsuse
terav tajumine ajendas teda oma elu viimasel aastal kirjutama nn religioonita
kristlusest. Nimelt arutles ta küsimuste üle, kuidas suhelda ilmaliku,
religioonita inimesega – maailmaga, mis on sajandite jooksul järk-järgult
Jumalast sõltumatuse suunas liikunud.

Ometi peab Bonhoeffer seda Jumalast
taganemist vajalikuks ja õigeks arenguks, millel on oma eesmärk. «Jumal tahab,
et me teaksime: me peame elama nagu inimesed, kes korraldavad oma elu ilma
Temata… Jumala ees ja koos Jumalaga elame ilma Jumalata. Jumal laseb lükata end
maailmast välja ristile.» Religioon on patu tagajärg, kuna selles paigutatakse
Jumal kas inimese sisse või totaalsesse transtsendentsi – tegelikult on aga
Jumal meie keskel, ehkki varjatud Kristuse sureliku ihu taha. Seega on
Bonhoefferi meelest tarvis Piibli ja teoloogia kontseptsioonide
mittereligioosset tõlgendust, mis näitaks moodsale inimesele, kuidas teiste
inimeste nimel elamine tähendab ühtlasi Jumala tahte järgi elamist.

Väljapaistvat teoloogi mälestab kogu
Saksamaa evangeelne kirik. Bonhoefferi mälestuseks peeti Breslaus ja Berliinis
31. jaanuarist 5. veebruarini mitmesuguseid üritusi.

Anna-Liisa Vaher