Suur sõõm värsket õhku

Enne jõule jõudis müügile Valdur Mikita uus raamat „Kukeseene kuulamise kunst“, kus autor otsib läänemeresoomlase elutunnet. Selle lugemine pakkus rõõmsat äratundmist ning ajas ikka ja jälle kõkutama. Eks möödunud nädalal Tartus ja Tallinnas loodusmuuseumis „Öökulli akadeemia“ sarjas toimunud kohtumised Valdur Mikitaga olid mõeldud raamatu tutvustusena, ent mõjusid millegi palju enamana – märgina oma iseolemisest, vajadusest kinnitada endale, et maailm võib muutuda, aga miski on muutumatu ja peaks nii olema ka tulevikus. Üheks haruldaseks nähtuseks on näiteks talus elav maavanaema. „Maal elavast vanaemast on saanud viimane mohikaanlane, punase raamatu liik,“ kirjutas raamatus ja kõneles kohtumisel autor.
Autor sõnas kohtumisel, et vajadus kõnelda identiteedist on ajastu märk. See, et raamat jõudis poodide müügiedetabelisse ja Tartus loodusmuuseumis kohtumise korraldajad ei osanud tulijate suurt hulka ette näha, nii et kolmandik inimesi tuli ruumipuudusel ära saata, kõneleb enda eest.
„Meil on õigupoolest kaks valikut – kas säilitada oma eripära ja unikaalsust või katsuda saada „normaalseks“ Euroopa kultuuriks. Eesti on Euroopa riikide hulgas justkui erivajadusega laps, natsionaalne Aspergeri sündroom. Veidi autistlik ja veidra käitumisega, kuid siiski andekas,“ kirjutab Mikita. Kohtumisel tõi autor välja nüansse, mida on eestlaste ja Eestiga seoses maailmas välja toodud. Nii on hiinlased vaimustuses meie puhtast õhust, Justin Petrone on aga täheldanud, et igast terve vaimuga suguvõsast leiab joodiku, kuldsete kätega mehe ja selgeltnägija.
Laiast maailmast puhuvate „tuulte“ valguses on sissevaade läänemeresoome elutunnetusse kui sõõm puhast õhku ja kinnitab, et iseolemisel on tulevikku.
Rita Puidet