Suur nädal. Suur lugu

Ülestõusmispühadele eelnev nädal püüab vormiliselt olla ajalooline rekonstruktsioon. Asja mõte on läbi mängida Jeesuse elu viimased päevad, alates triumfaalsest sisenemisest Jeruusalemma kuni surnukeha matmiseni kaljuhauda. Ma ei tea, kui sageli mõeldakse selle rekonstruktsiooni autentsusele. Mitte triviaalselt, kas lugu on tõene või vale, vaid sellest lähtudes, mida me üldse ajaloost võime teada.
«History is that certainty produced at the point where­ the imperfections of memory meet the inadequacies of documentation.» Aet Variku tõlkes: «Ajalugu on tõsikindlus, mis tekib punktis, kus mälu ebatäiuslikkus kohtub ürikute puudujääkidega.» Sellise määratlusega tuleb välja Adrian Finn, üks oluline kõrvaltegelane briti kirjaniku Julian Barnesi 2011. ilmunud romaanis «Kui on lõpp».
Sealsamas saame teada, et tegelikult tsiteerib Adrian Finn prantsuse autorit Patrick Lagrange’i. Mõnedes internetifoorumites arutati pikalt Lagrange’i isiku üle, kuni sai lõplikult tõestatud, et tegemist on fiktsiooniga. Kirjanik eksitas lugejaid tahtlikult. Tänapäeva kirjanduses on see suhteliselt levinud võte, argentiinlane Jorge Luis Borges oli üks selle ala suuremaid meistreid, tema loomingust leiab raamatukogutäie väljamõeldud autoreid ja nende teoseid.
Väljamõeldud autori Lagrange’i lause kõlab sellegipoolest tõepärasena. Meil pole Jeesuse elu ning isegi selle viimase nädala kohta lõpuni adekvaatseid (ajaloolisi) allikaid – evangeeliume ei saa süüdistada tahtlikus eksitamises, aga ka mitte erapooletuses. Vähemalt osaliselt on tegemist inimeste subjektiivsete mälestustega toimunust ning selles mõttes jääb alati küsimuseks, mida me kirikus õigupoolest tähistame, olgu tegemist suure või mõne pisema nädalaga.
Võib muidugi küsida, kas küsimine ise on õigustatud. Seda siis, kui ollakse veendunud, et usk pole küsitav, aga see on üks neid mõttekäike, mis viimaks sarnanevad kajaefektiga avaras ruumis või ringlainetusega vees, kus «jah» ja «ei» jäävadki sumbudes vahelduma.
Seekord tegeliku, mitte fiktiivse (muidugi tuleb selleks allikaid usaldada) prantsuse filosoofi Jean-François Lyotardi 1979 ilmunud teos «Postmodernne olukord» defineeris postmodernsuse kui «umbusu suurte lugude (grands récits) suhtes», mis püüavad maailma seletada üheainsa uskumuste süsteemi kaudu.
Lyotard vastandab neile väikesed lood (petits récits), mis seletavad asju väikesele rühmale kindla aja vältel. Läänelik ühiskond allub tema arvates üha vähem mingile struktuurile või süsteemile, kuni jääb puhas pragmaatika.
Pole suuri nädalaid ja kangelasi, üksnes kõrvaltegelased üha väiksemaks muutuvas ajas. Kristlik lugu on pelgalt üks paljude teiste keskel. Meil on lihtsalt aprillikuu kolmas nädal, ei suurem ega väiksem eelnevast või järgnevast.
Vastne peaminister Taavi Rõivas kinnitas oma «troonikõnes», et pärast Euroopa Liitu ja NATOsse saamist ei vajagi Eesti enam suurt lugu:
«Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.»
Igas korralikus loos on peategelane ja kõrvaltegelased. Suures loos on ikka mitmeid väikesi. Evangeeliumides jutustatakse Jeesuse loo kõrval Peetruse ja Maarja, Pilaatuse ja Heroodese jpt lood. Kristlased tahavad olla samuti Jeesuse loo kõrvaltegelased, et nende elulugu saaks osaks suurest loost.
Kas Lyotardi defineeritud postmodernism, see ühiskond, mida me ehitame, mille poole pürime, tähendab, et inimene muutub kõrvaltegelaseks ka oma eluloos? Kas kristlik lugu võiks olla protest sellise kõrvalejätmise vastu, mälu ebatäiuslikkuse ja ürikute puudujääkide korvamine justnimelt Suure Looga, mille jutustamine on kiriku esmane ülesanne?
Ma tean oma sünnikuupäeva ning mäletan paljusid sünnipäeva tähistamisi, aga ei mäleta oma sündi. Selles osas pean toetuma kirjalikele allikatele ning asjaga seotud inimeste mälestustele. Mõistagi pole mul põhjust neis kahelda, kuigi põhimõtteliselt võiks. Ent see lugu, mida ma oma elust jutustan alates enesest teadlikuks saamisest, milles ma enam ei sõltu välistest allikatest ega teiste inimeste mälestustest, on suuresti müüt, subjektiivne tõlgendus minuga toimunust. Just sellisena on ta minu lugu, kus ma olen peategelane.
Meil puuduvad tõsikindlad allikad Jeesuse loo kohta ning võime kahelda tunnistajate mälu täpsuses, igaüks meist on sellest loonud oma subjektiivse tõlgenduse ehk müüdi, aga just nõnda on sellest saanud meie Suur Lugu, mis protesteerib ükskõik millise inimese kõrvaltegelaseks taandamise vastu.
Ma ei usu, et vajadus Suure Loo ja Suure Nädala järele on ammendunud.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist