Surra, et elada

Jeesus ütles: «Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa. Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!» Siis tuli hääl taevast: «Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.» Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: «Ingel rääkis temaga.» Jeesus kostis: «See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.» Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.
Jh 12:25–33

Minu isa hauakivile Vana-Pärnu kalmistul on raiutud sõnad: sündisin surema, surin elama. Selle mõistmine on tänapäeva inimese jaoks sama paradoksaalne kui Jeesuse sõnad tänases evangeeliumis: «Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.» Küsimus on viimselt selles, kuidas me sureme. Viimane aga sõltub oluliselt sellest, millist elu oleme elanud.
Nädala pärast algab Kristuse kannatamise ehk paastuaeg, millest meil paraku vaid kirikus räägitakse. Samas ei too see patukahetsusele ja meeleparandusele kutsuv aeg isegi suurema osa koguduseliikmete jaoks kaasa vähimatki muutust nende igapäevases elus.
Olen praktiseerinud tuhkapäeval kirikuliste tuhamärgiga õnnistamist. See on küll vaid väline märk, mille juba samal päeval oma laubalt maha peseme, kuid ometi ka märkide ja sümbolite keeles antakse edasi meie usuelu jaoks olulisi asju. Tuhaga tehtud ristimärk tähistab seda, et Jumala ees oleme inimestena vaid põrm ja tuhk. Kuid ennast alandades ja oma mina salates tõstab Jumal ka kõige tähtsusetuma põrmust ja ülendab viletsa tema tuhaasemelt. Iseenda tähtsust ja oma suurust kas või ühel päeval aastas unustades me tunnistame Jumala majesteetlikkust ja tunnustame tema kõigeväelisust ka oma elu üle. Ainult nii oleme vaimulikult valmis paastuajale vastu minema. Ainult nii saame olla Kristuse teenijad ja tema järgijad ka tänases maailmas.
Paljud nimetavad ilmselt õigeusu mõjul ülestõusmispühi lihavõteteks. Kui ma olen küsinud, et kas te siis ka teist poolt, lihaheitepüha ehk tuhkapäeva, tähistate ja kuni lihavõtteni tõepoolest ka millestki loobute, saan oodatult eitava vastuse. On väidetud, et 21. sajand on esile kergitanud homo consumens’i ehk tarbiva inimese oma tarbimismentaliteedi ja meelelahutuse usuga. Sinna ei mahu kuidagi ära Jeesuse radikaalne nõue isegi tühise osa oma elu ja heaolu ära andmisest või kaotamisest millegi suurema ja tähtsama nimel. Kui me aga selleks ei ole võimelised, siis pole meil midagi hoida ka igaveseks eluks.
Tänane evangeelium viib meid paasapühade eelsesse ootusärevasse Jeruusalemma. Jeesus oli Betaanias teinud vägeva imeteo, neli päeva hauas olnud Laatsaruse surnust üles äratanud ja äsja vaimustava rahvahulga hüüete saatel pühasse linna saabunud. Paljud tahavad teda isiklikult näha ja kas või tema kuuepalistust katsuda. Isegi mõned pühadeks Jeruusalemma saabunud kreeklased soovivad Jeesusega kohtuda. Jeesuse tegevusse kriitiliselt suhtunud variseride arvates jooksis nüüd juba kogu maailm tema järele.
Jeesus aga teadis, mis teda ees ootab. Austuse asemel häbi, teotus, kannatus ja lõpuks surm. Rahva hetkeline vaimustus ja jüngrite kohatine mõistmatus ei saanud seda kuidagi enam väärata. Ta on sellest ehmunud ja ei tea, mida paluda. Tal on kihk öelda: Isa, päästa mind sellest tunnist! Aita mul see eksam ohutult sooritada! Täpselt samamoodi, nagu ta palub mõne päeva pärast Ketsemanis: Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära! Ometi taipab Jeesus nii siin kui Ketsemanis, et tund on tulnud. Enam ei ole tagasiteed. Nüüd saab Jumal tema kuulekuse läbi oma nime kirgastada.
Tegemist on kohtutunniga selle maailma üle. Jeesuse ristisurmaga saab Aadama langemisega tekkinud olukord vastupidise suuna. Jumal ajas inimese Eedeni aiast sõnakuulmatuse tõttu välja, kuna ta oli kuuletunud selle maailma vürstile. Nüüd aga kihutatakse välja selle maailma vürst, kelle käes oli võim inimest hävitada ja inimkonda hukatusse saata.
Jeesuse kuulekuse tõttu ristil kaotab saatan oma ülemvõimu inimkonna üle. Kristus, esmalt ristile ja ristilt armastuse võitmatu jõu ülima väljendusena Jumala juurde ülendatuna, tõmbab nüüdsest magnetina enda poole kõik, kes teda usus vastu võtavad.
Just seetõttu tohimegi oma elu siin maailmas kaotada, et seda surres võita. Aamen.

Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja