Sunnitud vaikimise kõnekusest

„Paus kannab,“ öeldakse, kui laval võtab maad kõnekas vaikus. Olgu see teatris või kontserdil, paus mängib olulist rolli nii sõnalavastustes kui muusikas, sest mõtestatud paus annab vabaduse tunnetada, kogetut endast läbi lasta, süveneda võngetesse, toonidesse, alltekstidesse. 

Tihti pelgame vaikimist, sest äkki siis arvatakse, et meil pole midagi öelda. Et võib-olla tundub me sõnatus kellelegi rumalusena, arvamuse puudumisena. On ju väärikas asjadest midagi arvata, eriti kui omame mingit staatust, mis meid keskmisest arvajast kuidagi eristab. 

Muidugi on vaikimisel ja vaikimisel vahe, sest paus kas kannab või mitte. Kui paus ei kanna, siis on see sama tühi nagu mõned niisama välja öeldud õõnsad lausejupid. Paus kõnetab vaid siis, kui ta kannab endas mõtet – talle peab midagi eelnema ja midagi järgnema, ta peab olema sillaks mingite kordumatute ning hingekeeli puudutavate sündmuste vahel. 

Sel aastal on kevade saabumisel olnud teistmoodi tonaalsus, kus sunnitud pausina saabunud vaikelu on segunenud tardunud filosofeerimise ning vabaduseihalusega. Mingis mõttes on kogu maailm pidanud pausi, mis on kindlasti mingil tasandil olnud ka kandev. Sama mastaapne ning peaaegu samasuguseid elemente endas sisaldav nagu sõda. Kuid isegi sõdades peetakse pause selleks, et lakkuda haavu ning kosuda. Praegu ootame pausi selles sunnitud pausis, et pisutki tavapärases normaalsuses puhata. 

Praegu veel kestva kogu maailma halvanud vaikuse alguses hakkasin iga päev kõndimas käima. See oli lisaks tervislikule aspektile hea võimalus korraks kodukontorluse mullist välja murda ning arvutiekraani asemel unest virguvat loodust jälgida ja oma mõtteid korrastada. Meie küla hingab ning tegutseb enamasti mingis tüünes rahuolekus ja harva kohtab siinsetel kruusateedel mõnd inimest või autot. Seda üllatavam oli ühel päeval trehvata postkastide tulba juures kogemata lausa kolme inimest, kellest üks osutus veelgi ebatavalisemal kombel sakslaseks. 

Viimane oli jäänud oma kohaliku sõbrannaga siia lõksu pärast piiride sulgemist. Sõbranna isa, kes on ühtlasi minu naabrimees, seisis mõtlikult vestlusringis, kui vahetasime muljeid toimunu kohta. Kuigi nüüdseks on olukorraga niivõrd harjutud, et vahel ei panda seda enam tähelegi, tekkis alguses vähemalt minul tunne, nagu oleksime tagasi külmas sõjas: see sunnitud paus, sunnitud vaikus, sunnitud sunnismaisus … 

Olgugi et riigi okupeeris seekord hoopis mingi arusaamatu viirus, oli isegi lihtsalt teadmine äralõigatusest ning vabaduste piiramisest kuidagi õudne. Õudne just oma kõhedate seoste pärast, mida väga hästi mõistis ka kodanik Ida-Saksamaalt, ehkki üheealistena on meie õnn olnud oma teadlikus elus olla pigem võõra sissetungija lõpuagoonia kui selle lootusetust täis kõrgaja tunnistamises. 

Naabrimees, kes küll inglise keelt ei oska, haakus järsku täiesti sujuvalt meie minevikurännakutega ning kirjeldas oma kogemust ajateenijana Siberis 80ndatel aastatel, kus ei tea kust saabunud viirushaigus hakkas äkitselt niitma nii kohalikke inimesi kui sõdureid nõnda, et kirstuvirnad täitsid tänavaid. Tema imekombel pääses, kuid tagajärjed toonasest kokkupuutest ning kõigest sellega seonduvast hakkasid mõju avaldama alles hiljem ning tervis on täna ikkagi tuksis. 

Vile varakevadine tuul sundis meid kõiki lõpuks oma teed minema, kuid too kolme kruusatee ristumiskohta tähistava postkastide tulba juures aset leidnud kohtumine andis mulle tükiks ajaks mõtteainet. Tahtmatult tuleb tõdeda, et ehkki elus on ajaperioode, mida me ei taha mitte kunagi tagasi, õpetavad ometi kõik need meile midagi, ühendades omavahel rahvusi ning põlvkondi. Ka sunnitud vaikimine kõneleb iseenda eest. Või siis muutub kõnekaks pärast seda, kui jälle kõnelda söandatakse.

Inimese elu on enamasti lineaarne, ehkki oma konarustega, oma piirangute ning vabadustega. Või siis vähemalt on inimesel enamasti mingi üldine siht silme ees, mis läbiva niidina kannab endale pärlikeena lükitud kogemusi. Kui neid pärle ühel või teisel põhjusel lugema hakata, võib mingil hetkel avastada, et neid on üsna palju ühte jorusse saanud ning mingit tooni pärlid on hakanud korduma, üksteist murendama ja küllastama. Sellisel juhul on vaja uusi värve ning uut sära. Mõnikord võib-olla aga lihtsalt ühte pausi. 

Mina võtan nüüdsest ühe pausi, mis on vaba konfessionaalsusest ning tardunud filosofeerimisest. Millises suunas see mind viimaks lükkab, ei oska isegi praegu ette näha. Kuid ühte tean päris kindlalt: see paus kohe kindlasti kannab. 

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,

kolumnist