Sunnist saab sünd, hirmust arm

Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Ef 2:12–16

Möödunud pühapäev paastuaja keskel kandis vanakiriklikku nimetust laetare (rõõmustage), tänast nimetatakse Ps 43 alguse järgi judica (õigusemõistmise) pühapäevaks.
Kust see õigus siis leitakse? Laulik vastab: «Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse, et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!»
Palvekorras enne jumalaarmu vastuvõtmist on «Õigeusu palveraamatus» palve: «Inimesearmastaja Valitseja, Issand Jee­sus Kristus, mu Jumal! Ärgu olgu see püha õhtusöömaaeg mulle süüks, ehkki ma olen kõlbmatu, vaid hinge ja ihu puhastamiseks ja valgustamiseks ning tulevase elu ja kuningriigi pandiks. Aga mulle on hea Jumala ligi olla ja panna Issanda peale oma pääsemise lootus.» Inimesel pole hea üksi olla, s.t Jumalast kaugel, sest ta ei tea siis, mis on õige ja õigus.
Sedasama ütleb ka apostel tänases kirjas: on üks õigus, üheks saanud õigus Kristuses. Kui varem on mõistetud kuidagi teisiti, siis siit alates enam mitte. Ja ei loe see, mida arvatakse (arvamusi on tõepoolest palju, kuid on üks tõde ja õigus), vaid see, mis on usu kese.
Nõnda pole siinne üksnes mineviku tekst, ainult tollastele efeslastele, vaid ka meile praegu ja siin. Muidu Kristus suri ja tõusis surnuist ilmaasjata. Püha Paulus rõhutab sama, mida tegid juba prohvetid – väline märk ei tee õigeks, ei tee Jumala rahvaks –, ja ta ei ütle seda kedagi järele korrates, vaid on selle tee läbinud.
Saulina on ta olnud ülimalt püüdlik seaduse järgija, valeõpetuse väljajuurija, õiguse eest seisja; väga edukas ja väga andekas, tipptegija omal alal. Ja näib, et see ülim püüdlikkus välises seaduses, perfektsus murenes Stefanuse märtrisurma juures, kus ta nägi või aimas midagi muud – et seal ei seisnud mees, käsutahvlid käes, vaid südames.
Seda ei saanud temalt võtta – selle, mida võtta saab, oli ta andnud – ja siis jääb ainult Jumala õigus. Ju ta oli võtnud eeskujuks Jeesuse: «Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna ma olen saanud oma Isalt.»
Kristuse veri on armuseadus. Kristuse ihu on lepitus. Vana ja uus seadus avanevad armulaual, samuti epistel – sunnist saab sünd, hirmust arm.
Vaadakem selle pilguga armulauda. Kuni sinnamaani saad veel olla «kaugel» ja küsida: kus siis? Nüüd aga tuleb arm väga ligidale, mitte üksnes juurde, vaid sisse – seda me sööme ja joome, Kristust enesesse. Arm teeb pühakirja tekstid olevikuliseks: olete saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.
Vaen on otsas, on rahu, on uus inimene. Sellepärast öeldakse palves pärast jumalaarmu vastuvõtmist: «Minu Looja, kes enese tahtel andsid mulle toiduks oma ihu, mis on kõlbmatuid põletav tuli, ära põleta mind, vaid mine läbi mu liikmeist ja luist, sisemusest ja südamest ning põleta ära kõik mu eksimuste ohakad!
Puhasta mu hing, pühitse mu mõtlemised, kinnita mu liikmed ühes luudega, valgusta mu viis meelt, naeluta mind oma kartuse külge. Varja, kaitse ja hoia mind iga hingehukkava teo ja sõna eest! Puhasta, pese ja ehi mind! Paranda, õpeta ja valgusta mind!
Tee mind sinu ainsa Vaimu eluasemeks, aga mitte patu eluasemeks, et minu eest, kes olen pühast õhtusöömaajast osasaamise läbi saanud sinu kojaks, nagu tule eest põgeneks iga kurjategija ja patu­himu …»

 

 

 

 

Tauno Kibur,
Tapa koguduse õpetaja